Ma ei saa hingata

17. juulil 2014 suri Staten Islandi kõnniteel 43-aastane mustanahaline mees nimega Eric Garner pärast seda, kui politseinik pani ta salakaubaveo eest vahistamise käigus nn. ebaseaduslikku kägistusse. Garneri elu viimased hetked jäädvustati videole ja neid nägid miljonid inimesed. Tema piinarikkad viimased sõnad „Ma ei saa hingata” said tärkava protestiliikumise Black Lives Matter ühishüüdeks. Vandekohus keeldus lõpuks süüdistust esitamast politseinikule, kes Garneri kõnniteele maadles. Matt Taibbi sügavmõtteline ümberjutustus nendest sündmustest vabastab Eric Garneri ajalehtede abstraktsioonidest ja laseb meil näha meest täiel rinnal – kõigi tema vigade ja vastuoludega. Abikaasa ja isa, kellel oli keeruline isiklik ajalugu, ei olnud Garner ei kaabakas ega ohver, vaid äärmiselt uhke inimene, kes oli otsustanud teha oma pere heaks parima, keda vaevas halb õnn ja lõpuks alistasid jõud, mis polnud tema kontrolli all. Ameerikas ei eksisteeri muidugi ühtegi eraldiseisvat õigusemõistmise juhtumit ja teoses „Ma ei saa hingata“ uurib Taibbi ka tingimusi, mis selle tragöödia võimalikuks tegid. Taibbi kaleidoskoopiline jutustus tänavaelust ja meie kafkalikust kohtusüsteemist annab elava ülevaate politseitööst, massivangistustest, varimajandusest ja rassilise ebavõrdsusega seotud probleemidest õiguskaitseorganites. Keegi ei pääse rikkumata, alates konservatiivsest ringkonnaprokurörist, kes juhtumit poolikult menetleb, kuni progressiivse linnapeani, kes on lõksus nördinud aktivistide nõudmiste ja tõrksate politseiametnike venitamise vahel. Meisterlik narratiiv Ameerika linnastumisest ja salvav süüdistus meie karistussüsteemi sisse ehitatud perverssete stiimulite kohta – „Ma ei saa hingata“ süveneb ühe juhtumi üksikasjadesse, et seada meid vastamisi meie vigase lähenemisviisi inimliku hinnaga kriminaalõigusemõistmisele.