Diana Michener: Kahekümne kaheksa figuuri uuringud

Kuidas kujutada seksi pigem ekstaasi kui pornograafia paigana? Kuidas ületada seksuaalakti vältimatut füüsilisust, mis on kohati õrn, kohati vägivaldne, et jõuda selleni, mida Diana Michener nimetab "osaduse kohaks... tundmatuks, kosmiliseks"? Michener kaalus selle raamatu jaoks algselt elavate modellide kujutamist, kuid otsustas lõpuks pildistada pornograafiliste filmide kaadreid, muutes seksitööstuse hüperreaalsuse, selle tuhmunud värvilise läike, millekski mitmetähenduslikumaks, ajatumaks ja väljendusrikkamaks. Seksi kujundlikud vormid on Micheneri mustvalgetel piltidel sageli (vaevu) äratuntavad: suudlus, rinnad, sassis jäsemed; aga sama sageli nad seda ei ole. Kehad on lihtsustatud ja ähmased, imbudes abstraktsiooni ja pimedusse, vihjates eksplitsiitsusele, kuid mitte kunagi seda omaks võttes. Nii graafilistes kui ka impressionistlikes piltides jääb Micheneri enesekuulutatud eesmärgiks vankumatult "muuta visuaalseks see, mis on emotsionaalne ja vaimne".