Langevari

1975. aastal esitas väike grupp ettevõtlikke ja rahulolematuid Montreali rahvusvahelise kunstikogukonna liikmeid järgmise küsimuse: „Mida me teame kaasaegsest kunstist väljaspool Quebeci, Kanadas või välismaal? Kas me üldse teame, milline kaasaegne kunst Montrealis eksisteerib? Kuidas levib informatsioon kunsti kohta?“ Vastuseks asutati kunstiliselt ebatraditsiooniline ja teoreetiliselt tipptasemel ajakiri Parachute. Pärast kahte köidet pealkirjaga „Muuseumid, kunstiajalugu ja teooria ning etendus ja performatiivsus“ keskenduvad selles raamatus kogutud esseed fotograafiale, filmile, videole ja uuele meediale. Esseed käsitlevad selliste kunstnike nagu Eija-Liisa Ahtila, James Coleman, Nan Goldin, Bill Viola ja Rodney Graham teoseid. Georges Didi-Hubermani, Douglas Crimpi ja Laura Mulvey 1980. aastate alguses kirjutatud tekstid on ühed nende kõige olulisemad. Need tekstid, mis käsitlevad tollal veel suhteliselt uusi ja tähelepanuta jäetud kunstivaldkondi, on eriti kasulikud suunanäitajatena sellele, kuidas nendele uue meedia teostele läheneti. Raamat on osa sarjast „Dokumentumid“, mis on avaldatud koos kirjastusega „Les presses du rèel“ ja on pühendatud kriitilistele kirjutistele.