Ugo Rondinone

1964. aastal sündinud New Yorgis elav Šveitsi kunstnik Ugo Rondinone on üks kaasaegse kujutava kunsti juhtivaid hääli. Kasutades kordamööda fotograafiat, videot, maali, joonistust, skulptuuri, heli ja teksti, on ta vormide ja tehnikate virtuoos. Rondinone naudib eriti vaataja taju destabiliseerimist ja nende kindlustunde lõhkumist, luues üllatavaid sensoorseid keskkondi. Ümber korraldades sisu ja formaalseid elemente isikliku poeetilise filtri kaudu, joonistades otse välismaailmale, haarab ta publiku sünesteetilisse kogemusse. Kunstnik on loonud väga täpseid ja korduvaid seeriaid – klounskulptuure ja videoid, sihtmärgiks olevaid akrüülmaale linasele, kummimaske, alumiiniumist näoskulptuure, ülisuure vahalambipirne, triibulisi maale polüesterile, kiviskulptuure, maastikumaali tindiga, pronksist natüürmordiobjekte, video- ja heliinstallatsioone –, mille kaudu ta uurib fantaasia ja iha teemasid, hargnedes kirjandusse ja luulesse, kaasaegsesse kinosse ja kujutavasse kunsti. Uus kolmest väljaandest koosnev sari dokumenteerib ulatuslikult kolme tema tuntuimat seeriat: maastikumaalid, triibumaalid ja sihtmärgimaalid. Teises triibumaalidele pühendatud köites (1999–2011) jälgib kunstnik ja kirjanik Phong Bui triibumaalide genealoogiat Barnett Newmanist Rondinoneni, samas kui kunstikriitik Bob Nickas uurib põhjalikult maalikunsti teket ja tähendust oma loomingus. Ta väidab: „Kuigi on tõsi, et Rondinone on aja jooksul käinud mitmeid teid, on ta leidnud viise, kuidas need ühinevad ja joonduvad, kuidas abstraktsiooni ja representatsiooni, reaalsust ja ebareaalset, kunstlikku ja ülevat katte alla panna. Pole kunagi olnud võimalik ennustada, kuhu ta oma vaimuviljadega järgmisena seikleb, ja see on nii ka jäänud, nagu need triibumaalid metafooriliselt viitavad: püsiv sündmuste horisont või tagasipöördumatu punkt, kus joone lõppu ei saa kunagi tabada.“