Kestuse dialektika

Teoses „Kestuse dialektika“ käsitleb Gaston Bachelard aja olemust vastusena oma suure kaasaegse Henri Bergsoni kirjutistele. Teose ajendiks on Bergsoni kestuse ehk „elatud aja“ mõiste ümberlükkamine, mida kogetakse pidevana. Bachelardi jaoks on kogetud aeg taandamatult murdunud ja katkendlik, nagu ka materiaalsed sündmused. Kaalul on terve füüsilise maailma kontseptsioon, terve lähenemine teadusfilosoofiale. Just selles teoses koondas Bachelard esmakordselt kõik oma visionäärse teadusfilosoofia komponendid, mille kindel rõhuasetus on inimlikul kontekstil ja irratsionaalse peen hõlmamine ratsionaalse sees. „Kestuse dialektika“ ulatub palju kaugemale füüsilist maailma olemust puudutavatest kohalikest vaidlustest, viidates täiesti uue filosoofia vormi loomisele.
Jätkuv avaldamine on saanud teoks tänu Melbourne'i Kontinentaalse Filosoofia Kooli heldele toetusele.