Üheksateistkümnenda sajandi naiskunstnikud

Suure osa 19. sajandist töötasid naiskunstnikud samade piirangute ja tabude all, millega nad olid sajandeid silmitsi seisnud, ning eeldati, et abielu ja laste saamine on nende elu eesmärgid. 1870. aastateks aga voolasid igast riigist pärit naiskunstnikud Pariisi, otsides õpetust linna erakunstikoolides. Nõuetekohase väljaõppe abil oli neil nüüd enesekindlust tegeleda laiema teemaderingi ja sajandi lõpuks suutsid nad lõpuks alasti figuuri uurida. Nendel läbimurdeaastatel saavutasid naised õiguse töötada ja eksponeerida koos meestega nii Euroopas kui ka Ameerikas ning kunstigaleriide ja kunstikaupmeeste tulek avas uusi viise oma tööde müümiseks. See raamat on täis üllatavaid seiklusi: noored naised, kellel ikka veel ei lubatud saatjata muuseumi külastada, reisisid tuhandeid miile esmaklassilise õpetuse otsinguil; mitu ameeriklast, olles veel kahekümnendates eluaastates, reisisid Rooma skulptuuri õppima; Arvukalt vabu ja iseseisvaid naisi liitus kunstnike kolooniatega, mis tekkisid üle kogu Euroopa, kus nad sõlmisid kestvaid sõprussuhteid, maalides koidikust õhtuhämaruseni vabas õhus ja nautides boheemlaslikku elu. Need teedrajavad naised vastasid sajandi dramaatilise arengu väljakutsetele kunstistiilides – realismist avangardini – ja saavutasid võiduka edu edukate professionaalsete kunstnikena.