Roxy Musicu Avalon

Olles disaininud Roxy Musicu käsitsi punk- ja progressiivsest muusikast õmmeldud haute couture'i ülikonnana, kujundas Bryan Ferry selle ümber. Ta muutis Roxy Musicu veelgi unistavamaks ja pehmemaks, ulatudes tagasi kurvalt kaunite rüütliromanside juurde. Dadaistlik (punk) müra kadus; sisse astus omamoodi ambientne pehme soul. Ferry lahutas Eno, elektriviiuldaja Eddie Jobsoni ja trummar Paul Thompsoniga, hüljates köögiriistade mängitud katkendliku kõlaga süntesaatorid, juhusepõhised elemendid ja eelmiste albumite maquillage'i.

Avalonile pealesurutud lavastus ja tehnika konfiskeerivad emotsiooni ning asendavad selle akustilise õukondlikkuse, lihvitud maneeride ja etiketikoodeksi simulaakrumiga. Võrgutaja laulab võrgutavat muusikat võrgutamisest, kuid kombekus säilib, nagu amour courtois nõuab.

Taustarütm ei suuda nostalgiat tagasi lüüa; see jääb osaks Avaloni arhitektuurist – albumist, mis loob vihjava läike. Olge nostalgilised, kindlasti, aga võtke omaks selle tunde võltsus, sest nostalgia – olgu see inspireeritud keskaegsest Arthurianast või 1940. aastate film noir'ist või 1980. aastate narkootikumide poolt põhjustatud pilvepettustest – määratleb meie fantaasiad ja meie (mitte Ferry) olemusliku teeskluse.