Raev Jumala vastu

Peter Hitchens kaotas teismeeas usu. Kuid avastades lõpuks, et ateism on viljatu, jõudis ta loogilise protsessi kaudu oma praeguse seotuseni kristlusega, mida ei ole kaasajastatud.

Hitchens kirjeldab oma naasmist äärmuslikust poliitilisest vasakpoolsest. Briti vasakpoolse poliitikaga tuttavana õõnestas ja asendas just kommunistlikus blokis reisimine tema vasakpoolsust ning see protsess jõudis praktiliselt lõpule, kui temast sai 1990. aastal, vahetult enne kommunistliku partei kokkuvarisemist, ajalehe Moskva korrespondent.

Ta veendus teatud väidetes. Et tänapäeva lääne sotsiaaldemokraatlik poliitika on valereligiooni vorm, kus inimesed püüavad individuaalse südametunnistuse asendada sotsiaalse südametunnistusega. Et utoopianism on aktiivselt ohtlik. Et vabadus ja seadus on saavutatavad inimlikud eesmärgid, mis on ka kristliku usu head kõrvalsaadused.

Usk on parim vastumürk utoopiale, see lükkab tagasi ohtliku maise täiuslikkuse idee, heidutab inimesi käitumast nii, nagu nad oleksid Jumal, julgustades inimesi tegutsema usus, et on olemas Jumal ja korrastatud, eesmärgipärane universum, mida valitseb muutumatu seadus.