Sündimatus

„Me ei läbi surma väravat mitte ainult surematute olenditena, vaid siseneme ka sünni väravast sündimata olenditena. Me vajame nii sündimatuse kui ka surematuse mõistet, et hõlmata kogu inimest.“ (Rudolf Steiner)

Nagu igaüks, kellel on laps olnud, teab, tulevad vastsündinud maisesse maailma oma vanematest erinevate olenditena. Nad saabuvad oma individuaalsuse, olemuse ja ajalooga. Alguses ilmutavad nad olemuslikku väärikust ja ainulaadset "mina", mille nad on selgelt vaimsest maailmast endaga kaasa toonud.

See inimese kõrgema individuaalsuse sündimata elu juhib kogu kehastumisprotsessi. See raamib meie elu, kuid me ei suuda seda ära tunda, kuna keskendume ainult surematusele ehk elule pärast surma, mis paneb meid unustama oma "sündimata olemise" reaalsuse. See sündimata olemine ei ulatu mitte ainult viljastumisest sünnini, vaid hõlmab ka kogu inimese "mina" eksistentsi ja ajalugu selle pikal teekonnal vaimsest maailmast Maale. Sündimata olemine – igaviku teine ​​pool – võimaldab meil kogeda tõsiasja, et sünd on sama suur müsteerium kui surm. Uuel ja rabaval moel esitab sündimata olemine meie inimliku ülesande müsteeriumi Maal.

See oli üks Rudolf Steineri suurimaid andeid, et ta tõi sündimatuse mõiste tagasi inimteadvusse ja keelde. Selles lühikeses, vapustavas ja liigutavas, peaaegu poeetilises teoses kogub Peter Selg kokku võtmeelemendid ja kujundid, mida on vaja meie sündimatuse tohutu ulatuse mõistmiseks – ja selle üle imetlemiseks. Tuginedes Steineri loomingule, aga ka Raffaello Sixtuse Madonnale ning Nelly Sachsi ja Rainer Maria Rilke luuletustele ja neid laiendades, paljastab Selg inimeksistentsi sügavaima saladuse. Pärast selle lugemist ei vaata inimene enam kunagi last ega teist inimest samamoodi.

Elu pärast surma
elu enne sündi;
ainult mõlemat teades
kas me tunneme igavikku.
(Rudolf Steiner)

Unbornness on tõlge Ungeborenheitist: Die Pr√§existenz des Menschen und der Weg zur Geburt (Verlag Ita Wegman Institut, 2009).