Kivisse raiutud

Teoses „Kivisse raiutud“ jutustavad Kevin Carey luuletused lugusid unenägude, mälestuste, rituaalide või tseremooniatena. Carey kirjutab luulet igaühele – luulet, mis käsitleb mälestusi, kaotust ja nostalgiat ligipääsetaval ja ausal viisil. Need luuletused jutustavad lugusid suureks kasvamisest ja vananemisest, kaotusest ja võidust, ülistades hetki, mis meie elus mööduvad, ja jälge, mida need maha jätavad. Carey haarab endasse nostalgia müsteeriumi, kummitavaid mälestusi, mida aeg on kulunud ja tsementeerinud ning mis seovad elu kokku. Need on luuletused paikadest ja inimestest, nii reaalsetest kui ka kujuteldavatest. Need on luuletused suvistest tiikidest ja baariõhtutest, korvpallist ja superkangelastest – luuletused, mis tuletavad meile meelde meie inimlikkust. Need on kivisse raiutud luuletused, mida tuleb hoolikalt lahti raiuda, paljastades nende all peituvad tõed.