Viimane rong Hilversumisse
Vaatamata televisiooni kõikehõlmavale mõjule kuulab üheksakümmend protsenti Suurbritannia inimestest endiselt raadiot, kogudes igal nädalal kokku üle miljardi tunni kuulamist. See on meie kõigi elu taust: me ärkame kellraadiote saatel, meil on köögis raadio sisse lülitatud teed tehes, see on mängimas meie töökohtades ja autodes. Alates saatest „Kuula emaga“ kuni piraatjaamade, näiteks Radio Caroline'i, kuulamise lubamatu põnevuseni; alates muusikalise hariduse saamisest John Peelilt või kujutlusvõime vallandamisest Douglas Adamsi teose „Galaktika Teejuht“ saatel; koolivabadest suvedest Radio One'i ja Test Match Speciali heliribade saatel kuni Radio 4 saate „Today “ täiskasvanulikumate heliribadeni ja laevaliikluse prognoosi piduliku, rütmilise intonatsioonini – mitmes mõttes saab meie elu mõõta kilohertsides.
Ometi muutub raadio, sest muutub ka see, kuidas me raadiot kuulame. Eelmisel aastal ületas digikuulajate arv kodus esimest korda analoogkuulajate arvu, mis tähendab, et poksu ja praksumise ning juhusliku millegi otsa komistamise ajastu on läbi saamas. Varsti pole enam ketast, mida keerata, ega lainealal enam tühikuid staatiliste, salapäraste piiksude ja nõrkade, kaugete häälte jaoks. Müsteerium on kadunud: me teame alati täpselt, mida me kuulame, olgu see siis meie digitaalraadio kerival LCD-ekraanil, teleriekraani allosas olevas kastis või seetõttu, et oleme otsinud konkreetset voogedastusjaama.
Ja nii, analoogkuulamise maailma hääbudes, heidab Charlie Connelly kokkuvõtte raadio ajaloost ja selle kohast meie elus kui ühest vähestest tõeliselt jagatud rahvuslikest kogemustest. Ta uurib selle geeniusi, pöörasi ja šarlatane, kes on meid tänasesse olukorda viinud, ning meenutab selle hääli, isiksusi ja saateid, mis on aidanud kujundada seda, kes me oleme nii üksikisikute kui ka rahvana. Ta külastab ajaloolisi võtmeraadio asukohti ja vaatleb selle olulist rolli viimase sajandi jooksul nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.
Osaliselt nostalgiline järelehüüe, osalt sotsiaalajalugu, osalt reisikiri „Viimane rong Hilversumisse“ on Connelly armastuskiri raadiole, mis uurib meie suhet selle meediumiga selle algusaegadest tänapäevani, püüdes taasluua ja uuesti kogeda maailma, millesse ta oma lapsepõlveõhtutel raadiojaama taga astus, kui ta asus oma elu raadioteekonnale.