Kristlik materiaalsus

Ajavahemikul 1150–1550 tegi üha suurem arv Lääne-Euroopa kristlasi palverännakuid paikadesse, kus materiaalsed esemed – nende hulgas maalid, kujud, säilmed, puutükid, muld, kivid ja euharistia vahvlid – väidetavalt ellu ärkasid. Need esemed paistsid elavana – nad nutsid, veritsesid ja isegi kõndisid. Sellised nähtused esitasid kristlastele väljakutse. Ühelt poolt otsisid nad üha sagedasemaid kohtumisi imelise mateeriaga ja teiselt poolt pöördusid nad sisemise vagaduse poole, mis hülgas materiaalsed pühendumuse objektid. Viieteistkümnendaks sajandiks olid need püüdlused koos uute ärevuste ja muredega religioosse praktika ja poleemika keskmes.

Teoses „Kristlik materiaalsus “ kirjeldab Caroline Walker Bynum imesid endid, arutleb probleemide üle, mida need tekitasid nii kirikuvõimudele kui ka tavalistele usklikele, ning uurib nende taga peituvaid põhilisi teaduslikke ja religioosseid eeldusi mateeria kohta. Bynum pakub ka põhjaliku analüüsi religioosse kunsti levikust hiliskeskajal.

Tema argument on pretsedenditu: religioosne kunst pööras selles kontekstis ja ajajärgul keerukatel viisidel tähelepanu omaenda materiaalsusele, mis selgitab nii piltide elavnemist kui ka ikonoklastide vaenulikkust nende suhtes. Mõistes 14. ja 15. sajandi kristlikku kultuuri kui loodusmaailma hiilguse ja ohu paradoksaalset kinnitust, pakub Bynumi uurimus välja uue arusaama 16. sajandi reformatsioonide, nii protestantlike kui ka katoliiklike, taustast. Liikudes kaugemale „keha” kultuurilisest uurimisest – valdkonnast, mille loomisel ta oli ülioluline –, paljastab Bynum, kuidas lääne suhtumist kehasse ja inimesse tuleb asetada muutuvate mateeriakäsitluste konteksti. Kristlik materiaalsus on oluline panus materiaalse kultuuri ja religioosse praktika uurimisse ja teooriasse.