Rändurid Suures Stepis

Suur stepp ulatub Volga jõest ja Kaspia merest läänes kuni Djungaria idapoolseima piirini Lääne-Hiinas. Mõnikord nimetatakse seda maailma suurimaks põlluks ning see tohutu piirkond on tänapäeval sama salapärane kui tuhat aastat tagasi. Vaatamata tänapäevasele arengule on see vähekülastatud ja vähetuntud. See oli kunagi nomaadide maa, mille keskmes oli viljatu ja karm, kuid rikkalike rohumaadega, mida toitsid ümbritsevatest mägedest voolavad arvukad jõed. See oli koduks ühiskonnale, mis ei pidanud muid ülestähendusi peale eeposte ja laulude, mis ülistasid tema suurte batüüride (sõdalaste) lugusid. Kõik, mida sellest ühiskonnast teatakse, on säilinud kohalikus kultuuris – mida on rüvetanud aastaid kestnud nõukogude kultuurivandalismi – või võõraste häältes, kes aeg-ajalt sealt läbi käisid. Tavaliselt olid nad teel mujale – Indiasse, Hiinasse, Tiibetisse –, kuid aeg-ajalt oli külastajaid, kes tundsid stepi nomaadide elu vastu rohkem kui põgusat huvi. Nende leiud ja muljed on kogutud sellesse raamatusse. Nick Fieldingi poolt nauditavalt toimetatud ja jutustatud lood on paavsti varajastest saadikutest nagu munk William Rubruckist ja Jean de Piano Carpinist, kes saadeti mongolite poole läbirääkimisi pidama, ning kaupmeestest seiklejatest nagu Andrew Jenkinson ja Jonas Hanway, kes üritasid Siiditee kaubandust vallutada. Hiljem tulid Peter Simon Pallasega seotud varased teadlased ja geograafid ning vene maadeavastajad, kelle näideteks olid Chokan Walikhanov ja Petr Petrovitš Semenov. Thomas ja Lucy Atkinson olid esimesed Briti külastajad, kes steppides aega veetsid. Neile järgnesid sõjalised seiklejad nagu kapten Fred Burnaby ja James Abbott ning ajakirjanikud, sealhulgas suur Aloysius MacGahan ja David Ker, „võltsuudiste” algne levitaja. Lisaks Lucy Atkinsonile oli ka teisi sihikindlaid naisreisijaid, sealhulgas Adele Hommaire de Hell ja tähelepanuväärne Marie de Ujfalvy-Bourdon, kes mõlemad dokumenteerisid elu Suures Stepis. Cambridge'i teadlane William Bateson veetis 1880. aastatel 18 kuud steppe läbides teokarpe otsides ja 19. sajandi lõpuks saabusid esimesed turistid – mõned, näiteks R. L. Jefferson, jalgratastel –, kellele järgnesid kaevandusinsenerid ja põllumajanduskaupmehed. Kõigil neil on oma lugu rääkida.