
Okultistlik füsioloogia
8 loengut, Praha, 20.–28. märts 1911 (CW 128)
Arvestades täiendavate ravimeetodite ja -teraapiate vastu kasvavat huvi, avaldatakse meditsiiniteadlastele järk-järgult survet ümber hinnata ja laiendada oma teadmisi kogu inimkeha struktuuri ja korralduse kohta. Vaatamata tänapäevase tehnoloogia edusammudele on inimese füsioloogilises aktiivsuses tohutul hulgal valdkondi, mis jäävad tavapärase teadusliku vaatlusega avastamata. Rudolf Steineri sõnul on need protsessid seotud vaimsete jõudude ja olenditega.
Nendes paljastavates loengutes keskendub Steiner nende jõudude ja inimese füüsiliste organite vahelistele suhetele. Eelkõige arutleb ta organite üle, mis moodustavad meie seede- ja hingamissüsteemi; "soojuse" tähtsuse üle vere funktsioonis ja selle mõju minale ehk egole; ning evolutsioonilise protsessi üle, mis on kaudselt seotud selgroo ja aju moodustumisega. Ta käsitleb kõike seda teaduslikul viisil, mis pakub võrdselt huvi nii arstidele ja terapeutidele kui ka Steineri vaimuteaduse tudengitele. Need ammu trükist väljas olevad ettekanded on märkimisväärselt kättesaadavad ka tavalugejale.
„Okultistlik füsioloogia” on teose „Eine okkulte Physiologie” (GA 128) tõlge saksa keelest. Tõlkija nimi on teadmata.
