Lahkuse keel

Christie Watson töötas kakskümmend aastat õena ning selles intiimses, liigutavas ja märkimisväärselt mõjuvas raamatus avab ta haigla uksed ja jagab selle saladusi. Ta viib meid enda kõrval mööda haigla koridore, et külastada palateid ja kohtuda oma unustamatute patsientidega.

Vastsündinute osakonnas võitlevad enneaegsed beebid oma elu eest, hõljudes ellujäämise äärel nagu pisike Emmanuel, mähituna võileivakotti. Vähihaigete osakondades manustavad õed keemiaravi ja kaua pärast seda, kui ravim enam ei mõju, midagi olulisemat – mida Watson õpib ära tundma siis, kui tema enda isa on vähki suremas. Laste intensiivravi osakonnas pesevad õed väikese tüdruku juukseid, et eemaldada majapõlengust tulev suitsulõhn. Erakorralise meditsiini osakond on nagu ikka ülerahvastatud, tulvab lainetena alkoholi- ja narkosõltlastest patsiente, aga ka selliseid patsiente nagu Betty, lesk, kes kannatab valu rinnus, on nõrk ja üksik. Ja geriaatriaosakonna lood – Gladys ja tema sarnased vanemad patsiendid – näitavad meie ühiskonna kõige haavatavamate liikmete rasket olukorda.

Ka kõige väiksemate tegude kaudu pakuvad õed elutähtsat hooldust ja lahkust. Me kõik kogeme oma elu jooksul haigusi ja me kõik sõltume õdede pakutavast toetusest ja väärikusest; ometi jäävad naised ja mehed, kes moodustavad meie tervishoiu esirinnas oleva valdkonna, tähelepanuta. Sellel hirmu, vihkamise ja lõhestatuse ajastul on Christie Watson kirjutanud raamatu, mis tuletab meile meelde kõike, mida me jagame, ja kaastunde pakilisust.