Vapper nagu lõvi
Tavaline hind
€57,00
Ühiku hind
/
Ei ole saadaval
Hugh Gough, 1. vikont Gough, on huvitav ja vastuoluline tegelane hilise Georgia ja varase Victoria ajastu Briti armees. Väidetavalt juhtis ta rohkem lahinguid kui ükski teine selle perioodi Briti sõdur, välja arvatud Wellingtoni hertsog. Sellest hoolimata on paljud seadnud kahtluse alla tema juhtimisvõime ja pädevuse, eriti seoses kahe Sikhi sõjaga.
Selles, esimeses suuremas ülevaates tema elust enam kui saja aasta jooksul, ei püüa autor Goughi kaitsta, vaid teda paremini mõista. Seda tehakse, püüdes välja tuua tema elu teisi perioode. Nii saame paremini aru tema taustast, kogemustest ja mõjutustest.
Nagu nii paljud Briti ohvitserid, oli ka Gough osa anglo-iiri kogukonnast. Erinevalt paljudest kandis ta aga oma iiri päritolu uhkusega ja nimetas end alati iirlaseks. Ometi oli ta unionist ja Briti impeeriumi üle tulihingeliselt uhke.
Sõjaväetraditsioonidesse sündinud mees kandis kuninglikku vormi esmakordselt kolmeteistkümneaastaselt. Ta osales ulatuslikus teenistuses Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Ta võitles Lõuna-Aafrikas ja Kariibi mere piirkonnas. Iirimaa poolsaare sõja ajal juhtis ta 87. jalaväerügementi ja teda peeti konflikti kogenuimaks pataljoniülemaks. Pärast sõda teenis ta Lõuna-Iirimaal vasturünnakus nn. Rockite'i liikumisele.
Pärast pikka poolepalgalist perioodi ja kindralmajoriks edutamist määrati ta Madrase armee pataljoni ülemaks. Siit saadeti ta Hiinas võitlevaid Briti vägesid juhtima. Ta tegi tihedat ja tõhusat koostööd oma tsiviil- ja mereväe kolleegidega ning teda peeti äärmiselt efektiivseks ülemaks. Indiasse naastes jäeti ta Madrase armee juhtimisel tähelepanuta, kuid premeeriti hoopis India ülemjuhatajaks nimetamisega.
Selles ametis vallutas ta Gwaliori osariigi ja Sikhi impeeriumi ning tugevdas oluliselt Briti Indiat. Tema võidud tulid aga kõrge hinnaga kaotuste näol ja teda kritiseeriti selle eest palju. Sellest hoolimata ei kaotanud ta kunagi ühtegi lahingut. Tema mehed armastasid teda, peamiselt seetõttu, et ta kannatas koos nendega ja oli alati valmis ohtu jagama. Lahingus kandis ta valget võitlusmantlit, mis tegi ta nii oma meestele kui ka vaenlasele kergesti äratuntavaks.
Kuigi tema juhtimisvõimet vahel kahtluse alla seati, ei tehtud seda kunagi tema julguse osas. Tema elu on huvitav lugu karjäärisõdurist, võitlevast sõdurist, kes oli, nagu üks tema alluvuses teeninud ohvitser märkis, "julge nagu lõvi".
Selles, esimeses suuremas ülevaates tema elust enam kui saja aasta jooksul, ei püüa autor Goughi kaitsta, vaid teda paremini mõista. Seda tehakse, püüdes välja tuua tema elu teisi perioode. Nii saame paremini aru tema taustast, kogemustest ja mõjutustest.
Nagu nii paljud Briti ohvitserid, oli ka Gough osa anglo-iiri kogukonnast. Erinevalt paljudest kandis ta aga oma iiri päritolu uhkusega ja nimetas end alati iirlaseks. Ometi oli ta unionist ja Briti impeeriumi üle tulihingeliselt uhke.
Sõjaväetraditsioonidesse sündinud mees kandis kuninglikku vormi esmakordselt kolmeteistkümneaastaselt. Ta osales ulatuslikus teenistuses Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Ta võitles Lõuna-Aafrikas ja Kariibi mere piirkonnas. Iirimaa poolsaare sõja ajal juhtis ta 87. jalaväerügementi ja teda peeti konflikti kogenuimaks pataljoniülemaks. Pärast sõda teenis ta Lõuna-Iirimaal vasturünnakus nn. Rockite'i liikumisele.
Pärast pikka poolepalgalist perioodi ja kindralmajoriks edutamist määrati ta Madrase armee pataljoni ülemaks. Siit saadeti ta Hiinas võitlevaid Briti vägesid juhtima. Ta tegi tihedat ja tõhusat koostööd oma tsiviil- ja mereväe kolleegidega ning teda peeti äärmiselt efektiivseks ülemaks. Indiasse naastes jäeti ta Madrase armee juhtimisel tähelepanuta, kuid premeeriti hoopis India ülemjuhatajaks nimetamisega.
Selles ametis vallutas ta Gwaliori osariigi ja Sikhi impeeriumi ning tugevdas oluliselt Briti Indiat. Tema võidud tulid aga kõrge hinnaga kaotuste näol ja teda kritiseeriti selle eest palju. Sellest hoolimata ei kaotanud ta kunagi ühtegi lahingut. Tema mehed armastasid teda, peamiselt seetõttu, et ta kannatas koos nendega ja oli alati valmis ohtu jagama. Lahingus kandis ta valget võitlusmantlit, mis tegi ta nii oma meestele kui ka vaenlasele kergesti äratuntavaks.
Kuigi tema juhtimisvõimet vahel kahtluse alla seati, ei tehtud seda kunagi tema julguse osas. Tema elu on huvitav lugu karjäärisõdurist, võitlevast sõdurist, kes oli, nagu üks tema alluvuses teeninud ohvitser märkis, "julge nagu lõvi".
Vapper nagu lõvi