Raskuste päevad

See teos on uus analüüs Poola põrandaaluse armee (AK) juhtkonna otsuste kohta 1944. aasta Varssavi ülestõusu kohta, aga ka Londonis eksiilis viibivate Poola kõrgemate komandöride küsitavate hoiakute kohta. Tekivad küsimused, kas ülestõus oli vajalik ja miks seda täiesti ükskõikne juhtkond nii halvasti läbi viis?

Väidetavalt olid Poola juhid Varssavis ja Londonis ilmselgelt tundetud. Varssavis lasti ülestõusul toimuda ja see oli kehva kindraljuhtimise tõttu algusest peale hukule määratud. Võib pigem öelda, et nõukogude võim ei reetnud poolakaid, vaid käitus samamoodi nagu alati poolakate ja Poolaga – salakavalalt ja suure pettusega. Miks siis Varssavi poolakad nõukogude õhutusel üles tõusid? Poolakad oleksid pidanud teadma, et see oli trikk. Vaatamata liitlaste plaanidele selliste ülestõusude toetamiseks, nagu see oli juhtunud Pariisis 1944. aasta augustis, vaatas Punaarmee pealt, kuidas sakslased AK-d hävitasid, et endale sama töökoht päästa. Kui ülestõus ebaõnnestus, langes Poola juhtkond millessegi, mida võis kirjeldada vaid kui „aadlikku“ vangistust, võrreldes sadade tuhandete kaasmaalaste saatusega, keda Saksa relvajõud Varssavist välja ajasid ja koonduslaagritesse, ebaseaduslikesse sõjavangilaagritesse või sunniviisiliselt orjatööle saatsid.

Läänes ei pidanud Poola kõrgemad väejuhid 100% kaotuste määra vastuvõetamatuks, kui nad surusid peale liitlaste lennukeid Varssavi varustamiseks. See kalk elude hoolimatus oli osa juhtkonna arusaamatusest Poola olukorra reaalsusest 1944. aastal: sõda ei seisnenud Poolas, vaid Saksamaa täielikus lüüasaamises. Kui sellest tulenes Poola vabadus, siis oli hea, vastasel juhul ei saanud liitlased Saksamaa pidevast õhurünnakust kõrvale kalduda, kui liitlased liikusid itta ja läände Saksamaa poole. Seda teost täiendavad Poola allikad ja intervjuud viie naisega, kes olid noorte naiste ja tüdrukutena 1944. aastal Varssavi ülestõusus osalenud. Nüüdseks kaheksakümnendates eluaastates naised andsid autorile 2012. aastal Poolas intervjuusid.