Keisri enda oma
Tavaline hind
€21,95
Ühiku hind
/
Ei ole saadaval
25. juunil 1950, lennates tagasi Washingtoni, et tegeleda Korea sõja puhkemisega, mõtles USA president Harry Truman: „Minu põlvkonnas polnud see esimene kord, kui tugevad ründasid nõrku. Mulle meenusid mõned varasemad juhtumid: Mandžuuria, Etioopia, Austria. Mulle meenus, kuidas iga kord, kui demokraatlikud riigid ei tegutsenud, julgustas see agressorit edasi minema. Kommunism tegutses Koreas täpselt nii, nagu Hitler, Mussolini ja jaapanlased olid tegutsenud kümme, viisteist ja kakskümmend aastat varem... Kui sellel lastaks vaidlustamata minna, tähendaks see kolmandat maailmasõda.“
Vastuseks Põhja-Korea sissetungile Lõuna-Koreasse saatis ÜRO oma liikmetele tungiva palve sõjalise abi saamiseks. Kuusteist riiki vastasid üleskutsele, panustades lahinguvägesid. Etioopia keiser Haile Selassie, kollektiivse julgeoleku veendunud eestkõneleja, saatis oma keiserlikust ihukaitseväest koosneva jalaväepataljoni välja, et kinnitada seda põhimõtet, mis oli lepitusmeetodi kasuks hüljatud, kui Rahvasteliit (ÜRO eelkäija) andis fašistlikule Itaaliale vabad käed Etioopiasse tungimiseks 1935. aastal.
Üksus nimega "Kagnew pataljon" koosnes tegelikult järjestikustest pataljonidest, mis roteerusid igal aastal ja võitlesid USA 32. jalaväerügemendi, 7. jalaväediviisi koosseisus. Kohale jõudes suhtusid Ameerika liitlased nendesse iidsest impeeriumist pärit sõdalastesse kahtlustavalt, kuna nad olid tänapäevases sõjapidamises läbi proovile panemata. Nende saabumine Koreasse langes kokku ka USA armee desegregatsiooniga.
Pärast lugematuid veriseid, sageli käsikähmlevaid lahinguid teenisid etiooplased lõpuks siiski oma kaaslaste austuse, kusjuures kõik kolm sõja ajal teeninud pataljoni pälvisid USA presidendi üksuse eriteenistuse tunnustuse. Tähelepanuväärne on see, et Kagnew oli ainus ÜRO kontingent, kes ei kaotanud ühtegi meest sõjavangis ega jäänud lahingus teadmata kadunuks.
Seni on vähesed kuulnud lugu nende seisukohast kollektiivse julgeoleku eest ja agressiooni vastu. Raamat „The Emperor's Own“ annab ülevaate sellest, kes need mehed ja naised olid ning mis neist pärast sõda sai.
Vastuseks Põhja-Korea sissetungile Lõuna-Koreasse saatis ÜRO oma liikmetele tungiva palve sõjalise abi saamiseks. Kuusteist riiki vastasid üleskutsele, panustades lahinguvägesid. Etioopia keiser Haile Selassie, kollektiivse julgeoleku veendunud eestkõneleja, saatis oma keiserlikust ihukaitseväest koosneva jalaväepataljoni välja, et kinnitada seda põhimõtet, mis oli lepitusmeetodi kasuks hüljatud, kui Rahvasteliit (ÜRO eelkäija) andis fašistlikule Itaaliale vabad käed Etioopiasse tungimiseks 1935. aastal.
Üksus nimega "Kagnew pataljon" koosnes tegelikult järjestikustest pataljonidest, mis roteerusid igal aastal ja võitlesid USA 32. jalaväerügemendi, 7. jalaväediviisi koosseisus. Kohale jõudes suhtusid Ameerika liitlased nendesse iidsest impeeriumist pärit sõdalastesse kahtlustavalt, kuna nad olid tänapäevases sõjapidamises läbi proovile panemata. Nende saabumine Koreasse langes kokku ka USA armee desegregatsiooniga.
Pärast lugematuid veriseid, sageli käsikähmlevaid lahinguid teenisid etiooplased lõpuks siiski oma kaaslaste austuse, kusjuures kõik kolm sõja ajal teeninud pataljoni pälvisid USA presidendi üksuse eriteenistuse tunnustuse. Tähelepanuväärne on see, et Kagnew oli ainus ÜRO kontingent, kes ei kaotanud ühtegi meest sõjavangis ega jäänud lahingus teadmata kadunuks.
Seni on vähesed kuulnud lugu nende seisukohast kollektiivse julgeoleku eest ja agressiooni vastu. Raamat „The Emperor's Own“ annab ülevaate sellest, kes need mehed ja naised olid ning mis neist pärast sõda sai.
Keisri enda oma