Briti armee filmi- ja fotoüksuse ajalugu Teises maailmasõjas
Seevastu ei tahtnud Briti sõjaväelased ja poliitilised otsustajad Teise maailmasõja eel ja alguskuudel omaks võtta filmi- ja fotomaterjali võimalikku propagandakasu. Välismaal olevad sõjaväeülemad olid teadlikud, et nende taktikalisi vigu võidakse jäädvustada filmile ja fotodele ning teha Briti avalikkusele kättesaadavaks. Visioonid, nagu vägede kasutamine Esimese maailmasõja ajal kuulipildujate söödana ja sellele järgnenud Briti vägede mudased surnukehad, ei olnud selline konflikti jäädvustus, mida välitingimustes olevad Briti kindralid oleksid valmis kaaluma. Briti poliitikud ja nende kindralid kartsid, et sõjaõuduste realistlik esitus võib värbamisele negatiivselt mõjuda. Surve pidi aga tulema Atlandi ookeani tagant, kus sõja kajastamise keelamine kahjustas Suurbritannia eesmärki Ameerika Ühendriikides ja välismaal viibivad Briti diplomaadid teatasid, et sakslased on võitmas propagandasõda kogu Euroopa okupeerimata riikides. See hilinenud aktsepteerimine konflikti avatud kajastamise vajadusega tähendas, et kui see lõpuks kasulikuks tunnistati, sattus sõjaministeeriumi PR2 osakond (avalikud suhted) ja Briti sõjaväes olukorda, kus nad pidid järele jõudma. Vaatamata aeglase alguse puudustele kasvas Briti lahinguoperaatorite tugevus konflikti jooksul, tootes selliseid filme nagu „Kõrbevõit“, „Tuneesia võit“, „Birma võit“ ja „Tõeline au“ ning tohutu hulga nii kino- kui ka filmimaterjali, mis on hoiustatud Londoni Imperial War Museumis nime all „Kroonivara“.
Briti armee filmi- ja fotoüksuse materjal esindab mõningaid ajalooliste sündmuste ja perioodi võtmeisikute enimkasutatavaid ülestähendusi. Filmiprodutsendid ja telesaadete tegijad kasutavad seda materjali ilma, et kaameramehi, kes kaadreid filmisid, saadete tsiteerides mainitaks. See raamat ei püüa halvustada teiste, näiteks akrediteeritud sõjakorrespondentide tööd, kuid püüab anda AFPU lahinguoperaatoritele tunnustust, millele neil on õigus, kuid mida nad pole kunagi saanud, nende tohutu ja ainulaadse panuse eest Teise maailmasõja ajaloodokumentidesse. See raamat, mis põhineb memuaaridel, isiklikel kirjadel ja intervjuudel AFPU kaamerameestega, paljastab üksuse arengu ja jutustab inimliku loo meestest, kes kasutasid kaameraid sõjarelvana.