Peeter Suur alandas end

1711. aastal juhtis Venemaa tsaar Peeter Suur Poltava ja teiste Põhjasõja võitudega veteranide armee Balkanile. Tema eesmärk oli alandada osmani impeeriumi samamoodi, nagu ta oli seda teinud rootslastega paar aastat varem. Võit oleks taganud Balkanil kasulikke liitlasi, kinnistanud Venemaa suurriigi staatust ja andnud Peetrile võimaluse saavutada lõpuks kontroll Rootsi kuninga Karl XII üle, viies sellega lõpule oma võidu Rootsi üle. Kuid mõne kuuga olid "tagasijäänud" osmani impeerium sundinud tsaari, tema tsaarinna ja nende veteranide armee Pruthi jõe lähedal alandlikule alistumisele. See sõda oli esimene kord, kui Venemaa oli piisavalt tugev, et iseseisvalt, mitte alliansi liikmena, osmanitele vastu astuda. See tähistas olulist etappi Venemaa arengus. Samas näitas see ka Osmani impeeriumi märkimisväärset sõjalist jõudu ja Peeter Suure saavutuste piiratust. Sõdal oli tähtsus nii venelaste kui ka osmanite liitlastele. See oli muidugi veelgi olulisem kõigile neile, keda sõda otseselt mõjutas, näiteks rootslastele, poolakatele ja kasakatele, kes olid Põhjasõja ebaõnnestumiste eest Osmani territooriumile varjupaika otsinud. See tõi kaasa ka Moldaavia ja Valahhia ambitsioonide nurjamise raputada Osmanite ülemvõim, tõstes Dimitrie Cantemiri rahvuskangelase positsioonile, keda Rumeenia rahvas tänaseni tähistab. Raamat vaatleb selle vähetuntud sõja põhjuseid ja käiku. Kasutades kaasaegseid ja nüüdisaegseid allikaid, uurib see üksikasjalikult konfliktis osalenud jõude, püüdes kindlaks teha nende suurust, tegelikku koosseisu ja taktikat, pakkudes esimest realistlikku hinnangut teemale inglise keeles.