Rodeesia tuletõrjeüksus 1966–1980
Tavaline hind
€21,95
Ühiku hind
/
Ei ole saadaval
11. novembril 1965 kuulutas Rodeesia peaminister Ian Smith ühepoolselt oma riigi Suurbritanniast sõltumatuks. Rahvusvahelised sanktsioonid kehtestati viivitamatult valge vähemusrežiimi vastu, kui Robert Mugabe ZANLA ja Joshua Nkomo ZIPRA armeed alustasid relvastatud võitlust ehk vabadussõda ehk Chimurengat. Kui kommunistlikult väljaõppega sissid riiki ujutasid, olid ümberpiiratud rodeesialased, kellel oli puudus inim- ja sõjalistest ressurssidest, sunnitud välja töötama uusi ja uuenduslikke meetodeid mässu vastu võitlemiseks. Nende vastuseks oli tuletõrje.
Tulejõud kui sõjaline kontseptsioon pärineb aastast 1974, kui Rodeesia õhuvägi (RhAF) omandas portugallastelt Prantsuse 20 mm kahuri MG151. Visioonilised RhAF-i ja Rodeesia kergejalaväe (RLI) ohvitserid laiendasid vaenlase „vertikaalse ümbritsemise“ ideed, kus 20 mm kahur oleks peamine rünnakurelv, mis oleks paigaldatud Alouette III K-Carile („tapjaauto“), mida toetaksid G-Caridelt (Alouette III vägesid vedavad lahingulaevad ja hiljem Bell „Hueys“) paigutatud maaväelased ja langevarjudega DC-3 Dakotadelt. Toeks oleks propellermootoriga maapealse rünnaku lennukid, mis oleksid relvastatud esirelvade, napalmikapselite, valge fosfori rakettide ja mitmesuguste Rodeesia poolt disainitud pommidega; valves oleksid Canberra pommitajad, Hawker Hunter ja Vampire reaktiivlennukid.
Vaatamata tohutu suurele hulgale vaenlastele, kes neile vastu seisid, oli Rodeesia tuletõrjejõudude koosseisus tuhandeid partisane, kelle tapmissuhe ületas 80:1. Sõja lõpus tunnistasid ZANLA kindralid, et nende armee poleks lahinguväljal enam aastat vastu pidanud – suuresti tänu tuletõrjejõudude halastamatule tõhususele, mida USA merejalaväe peaajaloolane Charles D. Melson kirjeldas kui ülimat „tapamasinat“.
Tulejõud kui sõjaline kontseptsioon pärineb aastast 1974, kui Rodeesia õhuvägi (RhAF) omandas portugallastelt Prantsuse 20 mm kahuri MG151. Visioonilised RhAF-i ja Rodeesia kergejalaväe (RLI) ohvitserid laiendasid vaenlase „vertikaalse ümbritsemise“ ideed, kus 20 mm kahur oleks peamine rünnakurelv, mis oleks paigaldatud Alouette III K-Carile („tapjaauto“), mida toetaksid G-Caridelt (Alouette III vägesid vedavad lahingulaevad ja hiljem Bell „Hueys“) paigutatud maaväelased ja langevarjudega DC-3 Dakotadelt. Toeks oleks propellermootoriga maapealse rünnaku lennukid, mis oleksid relvastatud esirelvade, napalmikapselite, valge fosfori rakettide ja mitmesuguste Rodeesia poolt disainitud pommidega; valves oleksid Canberra pommitajad, Hawker Hunter ja Vampire reaktiivlennukid.
Vaatamata tohutu suurele hulgale vaenlastele, kes neile vastu seisid, oli Rodeesia tuletõrjejõudude koosseisus tuhandeid partisane, kelle tapmissuhe ületas 80:1. Sõja lõpus tunnistasid ZANLA kindralid, et nende armee poleks lahinguväljal enam aastat vastu pidanud – suuresti tänu tuletõrjejõudude halastamatule tõhususele, mida USA merejalaväe peaajaloolane Charles D. Melson kirjeldas kui ülimat „tapamasinat“.
Rodeesia tuletõrjeüksus 1966–1980