Killiecrankie lahing
Tavaline hind
€31,95
Ühiku hind
/
Ei ole saadaval
Kolme aastakümne jooksul pole Šotimaal 17. sajandi lõpus tehtud esimesest katsest pagendatud Stuartide võimu taastada kirjutatud; enamik ülestähendusi lõpeb liikumise esimese juhi Bonnie Dundee surmaga. See raamat on esimene täispikk ülevaade sõjalisest võitlusest äsjaloodud Šoti valitsusele lojaalsete jõudude ja jakobiitide liikumise vahel. Selleks käsitletakse esmalt Šotimaa ja vähemal määral ka selle lõunanaabri poliitilist ja religioosset olukorda alates monarhia taastamisest 1660. aastal kuni 1688.–1689. aasta revolutsioonini, mis oli Šotimaal palju radikaalsem kui Inglismaal ja mis tekitas valijaskonna, kellel oli kaebus, mille uus taastamine võiks lahendada.
Seejärel pöördub raamat mõlema armee esialgse kampaania juurde, mida juhtis Dundee ja valitsuse poolt šotlasest kaasmaalane kindral Hugh Mackay. Kuna marsid ja vastumarsid ei andnud lõplikke tulemusi, koondas Blairi lossi valdamine tähelepanu ja viis vastasseisuni. Kuid enne järgneva lahingu uurimist pöördub raamat mõlema armee ohvitseride ja meeste juurde, uurides, kes nad olid, milline oli nende taktika, relvastus, varustus ja organisatsioon.
Kõige mahukam peatükk on Killiecrankie lahingu löögi haaval toimuv ülevaade, alustades lahingupäeval konflikti marssimisest, aruteludest selle üle, kas võidelda, vägede paigutusest ja esialgsetest tulevahetustest. Seejärel kirjeldatakse lahingu tuuma: mägismaalaste tormijooksu, vastaste musketirüüd, lähivõitlust ning põgenemist ja jälitamist. Osa Mackay armeest pidas vastu ja tõrjus vaenlase, kuid päeva lõpuks olid sunnitud taanduma. Uuritakse võitlenud meeste arvu ning mõlema poole kaotusi ja muid kaotusi, sealhulgas jakobiitide väejuhi kaotust. Seejärel arutatakse lahingu tagajärgi ja nende tähtsust.
Konflikt polnud kaugeltki läbi, sest jakobiitide armee saavutas pärast Dundee surma oma arvulise kõrgpunkti. Sel hooajal peeti veel üks lahing Dunkeldis, mis oli ebatavaline, kuna see peeti linnas. Nagu eelmises lahingus, vaatleb ka see peatükk lahingus osalenud võitlejaid, samuti lahingutegevust ja selle tagajärgi. Peatükis antakse ülevaade ka lahingule eelnenud ja järgnenud kampaaniatest, et lugeja saaks aasta lõpuni ülevaate.
Eelviimane peatükk käsitleb konflikti viimast suuremat sõjalist kokkupõrget Cromdale'is, aga ka arvukalt teisi väiksemaid kokkupõrkeid, kokkupõrkeid ja piiramisi ning muid arenguid valitsuse strateegias mägismaale rahu toomiseks. Lõpuks on peatükk, mis käsitleb kampaania lõppu, mis lõppes rahulepingu ja seejärel Glencoe tragöödiaga, ning kommentaare vaenutegevuse lõppemise ja mitmete kampaanias võidelnud silmapaistvate meeste karjääride kohta.
Raamat põhineb suures osas nii avaldatud kui ka käsikirjalistel algallikatel Londoni ja Edinburghi arhiivibüroodest ja raamatukogudest. Nende hulka kuuluvad kirjad, memuaarid, luuletused, armee nimekirjad ja tolleaegsed ajalehed. Samuti on viidatud lahinguväljade arheoloogia uuringutele ja autori lahinguväljadel käimisele, millest üks oli koos kohaliku eksperdiga. Samuti on lühidalt kirjeldatud lahinguvälju sellisena, nagu need tänapäeval on.
Seejärel pöördub raamat mõlema armee esialgse kampaania juurde, mida juhtis Dundee ja valitsuse poolt šotlasest kaasmaalane kindral Hugh Mackay. Kuna marsid ja vastumarsid ei andnud lõplikke tulemusi, koondas Blairi lossi valdamine tähelepanu ja viis vastasseisuni. Kuid enne järgneva lahingu uurimist pöördub raamat mõlema armee ohvitseride ja meeste juurde, uurides, kes nad olid, milline oli nende taktika, relvastus, varustus ja organisatsioon.
Kõige mahukam peatükk on Killiecrankie lahingu löögi haaval toimuv ülevaade, alustades lahingupäeval konflikti marssimisest, aruteludest selle üle, kas võidelda, vägede paigutusest ja esialgsetest tulevahetustest. Seejärel kirjeldatakse lahingu tuuma: mägismaalaste tormijooksu, vastaste musketirüüd, lähivõitlust ning põgenemist ja jälitamist. Osa Mackay armeest pidas vastu ja tõrjus vaenlase, kuid päeva lõpuks olid sunnitud taanduma. Uuritakse võitlenud meeste arvu ning mõlema poole kaotusi ja muid kaotusi, sealhulgas jakobiitide väejuhi kaotust. Seejärel arutatakse lahingu tagajärgi ja nende tähtsust.
Konflikt polnud kaugeltki läbi, sest jakobiitide armee saavutas pärast Dundee surma oma arvulise kõrgpunkti. Sel hooajal peeti veel üks lahing Dunkeldis, mis oli ebatavaline, kuna see peeti linnas. Nagu eelmises lahingus, vaatleb ka see peatükk lahingus osalenud võitlejaid, samuti lahingutegevust ja selle tagajärgi. Peatükis antakse ülevaade ka lahingule eelnenud ja järgnenud kampaaniatest, et lugeja saaks aasta lõpuni ülevaate.
Eelviimane peatükk käsitleb konflikti viimast suuremat sõjalist kokkupõrget Cromdale'is, aga ka arvukalt teisi väiksemaid kokkupõrkeid, kokkupõrkeid ja piiramisi ning muid arenguid valitsuse strateegias mägismaale rahu toomiseks. Lõpuks on peatükk, mis käsitleb kampaania lõppu, mis lõppes rahulepingu ja seejärel Glencoe tragöödiaga, ning kommentaare vaenutegevuse lõppemise ja mitmete kampaanias võidelnud silmapaistvate meeste karjääride kohta.
Raamat põhineb suures osas nii avaldatud kui ka käsikirjalistel algallikatel Londoni ja Edinburghi arhiivibüroodest ja raamatukogudest. Nende hulka kuuluvad kirjad, memuaarid, luuletused, armee nimekirjad ja tolleaegsed ajalehed. Samuti on viidatud lahinguväljade arheoloogia uuringutele ja autori lahinguväljadel käimisele, millest üks oli koos kohaliku eksperdiga. Samuti on lühidalt kirjeldatud lahinguvälju sellisena, nagu need tänapäeval on.
Killiecrankie lahing