Bajoneti otsas

Rowland Hill oli üks Wellingtoni hertsogi usaldusväärsemaid alluvaid, keda tunti sügava hoolivuse poolest oma meeste heaolust, kuid Arroyomolinose (1811) ja Almaraze (1812) lahingud näitavad, et ta oli palju enamat kui lihtsalt „Issi Hill“ ja kindel paar kätt. Ta oli ka märkimisväärsete oskuste ja julge kindral. Arroyomolinose lahingus juhtis ta oma vägesid päevade kaupa läbi kohutava ilma, et üle kavaldada ja seejärel hävitada terve Prantsuse diviis ideaalselt läbimõeldud üllatusrünnakus. Almaraze lahingus liikus ta liitlaste liinidest kaugele, et vallutada ja seejärel hävitada elutähtis Prantsuse sild, ületades märkimisväärseid logistilisi väljakutseid ja olulisi kaitserajatisi ning sillutades teed Wellingtoni võidule Salamancas.

Mõlema lahingu puhul kasutas Hill samu kahte Briti jalaväebrigaadi ning Portugali ja Hispaania üksusi. Osalevate üksuste suhteliselt väike arv on võimaldanud autoril keskenduda üksikutele rügementidele ja neis teeninud meestele rohkem kui suuremate lahingute puhul tavaliselt. Ta kasutab memuaare, varem avaldamata kirju ning ametlikke tagasipöördumisi ja aruandeid, et maalida väga detailne pilt kahest väikesest, kuid olulisest Poolsaare sõja lahingust ja neis võidelnud meestest.