Viimane veri Pommeris

28. SS-vabatahtlike grenaderide diviis "Wallonien", mis koosnes peamiselt Belgia Kuningriigi prantsuskeelsetest kodanikest – algul Wehrmachti osana ja hiljem Waffen-SS-i ridades – võitles 1942. aasta veebruaris idarindel Punaarmee vastu ühe rahvusleegioni osana. Valloonid saavutasid kuulsuse legendaarse vastupanu ajal Tšerkassõ taskus, kus nad 1944. aasta alguses kaotasid enam kui poole oma koosseisust. Sama aasta suvel pidasid nad kaitselahingu Eestis Dorpati piirkonnas ja 1945. aasta veebruaris suunati nad Lääne-Pommerisse, kus nad kuni sõja viimaste päevadeni osutasid Stalini armeedele visa vastupanu.

See algselt poola keeles avaldatud raamat põhineb nende sündmuste osalejate avaldamata memuaaridel ning on esimene ülestähendus, mis kirjeldab valloonide osalemist salapärases Pommeri kampaanias nii detailselt. See jutustab traagilise loo Vallooni vabatahtlikest, kes üritasid iga hinna eest peatada Kolmanda Reichi väravates seisva vaenlase pealetungi. Vastuolulise ja kurikuulsa Volksführer Leon Degrelle'i juhitud Pommeri odüsseia kestis kolm kuud ning katsumus tähendas surma ja julgust. Stargard, Altdamm, Neu Rosow – need on paigad, millest said tingimusteta ohverduse sünonüümid. Need on ka kameradschafti sümboliks, rühmale sitketele ja hulljulgetele, kes olid otsustanud kõik ühe täringuviske peale panna.

Raamat on illustreeritud ainulaadsete fotodega, mis on seni teada vaid väikesele hulgale inimestele. Neid täiendab prantsuse kunstniku Godus loodud spetsiaalne koomiks ja detailitäpselt teostatud pildid, mis on loodud ajaloolise rekonstruktsiooni jaoks ja kujutavad Vallooni sõdurite siluette. Tasub märkida, et mõned neist on tehtud samas kohas, kus 1945. aasta aprillis möllasid lahingud.