Punane rünnak

1930. aastatel järgis Punaarmee juhtkond sageli pealetungidoktriini. Plaan oli saavutada veretu võit võõral pinnal. Tööliste ja Talupoegade Punaarmee pealetung pidi toimuma klassikalise välksõja traditsiooni järgi – see oli heal põhjusel, et mõned kõrgemad ülemad olid õppinud Saksa Peastaabi Akadeemias. Lisaks võeti arvesse kõiki tolleaegseid tehnilisi saavutusi. Rünnak pidi algama strateegilise lennunduse õhurünnakutega: hiiglaslike pommitajate armaadad ründasid võtmesihtmärke sügaval vaenlase territooriumil. Samal ajal langes vaenlase liinide taha tohutu hulk õhudessantvägesid, mis olid relvastatud mitmesuguse varustusega. Need õhudessantväed vallutasid sildu ja teid ning võtsid rivist välja side- ja transpordiühendused. Võimsa suurtükiväerünnaku ja taktikalise lennunduse toetusel liikusid edasi tankid, soomukid ja motoriseeritud jalaväge vedavad veoautod.

Sellistel optimistlikel prognoosidel oli alust. Kuna nõukogude võimul oli selline kvantitatiivne ja kvalitatiivne eelis (ja see oli kindlasti nii), suutsid nad kindlasti edasi liikuda. NSV Liidus arenes lennundus graafikust ees, nagu ka soomustankide tehnoloogia, õhudessantväed ja keemiarelvad. Kui nõukogude võimul oleksid olnud tankid, lennukid ja keemiarelvad, ehkki väikestes kogustes, oleksid need olemas ka potentsiaalsetel vaenlastel. Õhudessantväed olid aga selgelt Nõukogude innovatsioon. Selles osas oli just nõukogude võimul vaieldamatu eelis. Just siin heitsid alla esimesed õhudessantväelaste rühmad ning esimesed tankid ja suurtükid. Punaarmee viis õppuste ajal läbi massilisi õhudessantrünnakuid ajal, mil ühelgi teisel riigil Maal polnud õhudessantvägesid.

Teistes valdkondades kopeeris Nõukogude sõjateadus ja -tehnoloogia paljudel juhtudel olemasolevaid lääne saavutusi. Hangiti litsentse või lihtsalt kopeeriti välismaise materjali näidiseid. Dessantvägede osas olid Nõukogude sõjavägi ja konstruktorid tundmatul territooriumil, olles välja mõelnud hulga uuenduslikke lahendusi, mida hiljem võtsid omaks ka teiste riikide relvajõud.

Selles raamatus kirjeldatakse õhudessantvägede jaoks välja töötatud relvastust, varustust ja sõjatehnikat nii tegeliku tehnoloogia kui ka ilmselgelt fantastilise poole pealt, mis peegeldas vaid disainerite ohjeldamatut kujutlusvõimet. Märkimisväärset tähelepanu pööratakse lennukile, millelt õhudessantvägede allaheitmine oli kavandatud. Kirjeldatakse harjutusi, mille käigus õhudessantvägesid alla lasti, samuti õhudessantvägede rolli reaalsetes operatsioonides kuni 1941. aastani.

See raamat on kirjutatud arvukate dokumentide põhjal, mille autor on arhiividest ja muuseumikogudest leidnud. Teos tugineb NSV Liidu pioneer-sõjaväe langevarjurite memuaaridele, millest mõnda pole varem avaldatud.