Püha vägi

Teoses „Pühaduse vägi“ arendab Hans Joas välja uue religioonisotsioloogilise teooria põhialused, rekonstrueerides esmalt olemasolevaid teooriaid 18. sajandist tänapäevani. Kolme empiirilise distsipliini – ajaloo, psühholoogia ja religioonisotsioloogia – võtmetekstide, sealhulgas David Hume'i, J. G. Herderi, Friedrich Schleiermacheri, William Jamesi, Emile Durkheimi ja Ernst Troeltschi teoste kriitilise lugemise ja ümberhindamise kaudu esitab Joas religioonikäsitluse, mis loob aluse Max Weberi pettumuse käsitluste põhjalikule uurimisele. Pärast Weberi äärmiselt mitmetähendusliku mõistekasutuse dekonstrueerimist pakub Joas välja alternatiivi pettumuse ja ilmalikustumise narratiividele, mis on teemakohaseid debatte domineerinud. Ta loob uudse tõlgenduse, mis võtab arvesse üha uute sakraliseerimiste dünaamikat, nende normatiivset hindamist universalistliku moraali valguses, nagu see esmakordselt tekkis „aksiaalajastul“, ja religiooni väärkasutamise ohte seoses võimu kujunemisega.

Inimliku eneseületamise kogemusele, mitte inimkognitiivsele võimele või kultuurilistele diskursustele üles ehitatud teos „Püha vägi“ esitab nii usklikele kui ka mitteusklikele väljakutse ümber mõtestada lääne modernsuse määravaid jooni.