Petturi õu

Jutustab loo Jamaica "petturitest", kes kasutavad kuritegevust autonoomia, võimaluste ja olukorra parandamiseks.



Rikkastelt varastamises vaestele andmiseks on romantikat, aga kuidas see muutub, kui need, keda peetakse rikasteks, on eakad valged põhja-ameeriklased ja vaesed noored mustanahalised jamaicalased? Selles uuenduslikus etnograafiaraamatus jutustab Jovan Scott Lewis Omari, Juniori ja Dwayne'i loo. Noored ja vaesed püüavad elatist teenida Montego Bays, kus kõnekeskused ja turism on kaks peamist tööstusharu raskustes olevas majanduses. Nende kogemus ränga vaesuse ja drastiliselt piiratud võimalustega viib nad järeldusele, et pettus on parim viis rikkuse ja edutamise saavutamiseks. Vastasel juhul on nad määratud elama "kannatustes" - väljapääsmatus vaesuses, mis tekitab viletsust, frustratsiooni ja närve.

Nende meeste korraldatud Jamaica loteriipettluses öeldakse sihtmärkidele, et nad on kvalifitseerunud suurele laenule või auhinnale, kui nad maksavad makse või ülekandetasusid. Kui tasud on makstud, ei jõua auhind kunagi kohale, mis toob petistele kümneid tuhandeid USA dollareid. Intervjuude, ajalooliste allikate, laulusõnade ja kohtutunnistuste kaudu uurib Lewis, kuidas need petised oma pettust õigustavad, avastades eetilise narratiivi, mis sõnastab ümber kuritegevuse ja üleastumise ideed ning nende seose rassi, õigluse ja võlaga.

„Petturihoov“ kirjeldab, kuidas need noored mehed, kes püüavad ebavõrdsusest üle saada ja autonoomiat saavutada, hakkavad kuritegevust pidama vabanemise vormiks. Nende loogika tekitab häirivaid küsimusi maailmamajanduse kohta, mis taandab postkoloniaalse elanikkonna puudusesse, isegi kui nad ootavad kapitalismi reeglite järgimist, mis süvendavad nende ilmajäetust. Selles murrangulises käsitluses küsib Lewis, kas kolonialismi pärandi eest saab tõelist hüvitist leida ainult radikaalsete – isegi kriminaalsete – vahenditega.