Õnneefekt

„Absoluutselt mitte,“ väidab Donna Freitas selles provokatiivses raamatus. Ja ta ütleb, et need paanikat tekitavad hirmud juhivad tähelepanu eemale noorte täiskasvanute tegelikest probleemidest.

Tuginedes ulatuslikule uuringule ja intervjuudele kolmeteistkümne ülikoolilinnaku üliõpilastega, leiab Freitas, et see, mis noori valdavalt huvitab – millest nad tegelikult rääkida tahavad –, on õnn. Nad seisavad silmitsi tohutu survega näida internetis ideaalsed – mitte ainult õnnelikud, vaid ka õndsad, ekstaatilised ja vapustavalt edukad. Kuna nad ei suuda seda võimatut standardit saavutada, on nad mures oma vähem kui täiuslike külgede avalikuks tuleku pärast. Selle asemel, et kõike jagada, on nad oma isiklike profiilide kureerimisel jõhkralt valivad ja muretsevad kinnisideeliselt, et võivad tahtmatult postitada midagi, mis võib neid hiljem elus kummitama hakata. Läbi avameelsete vestluste erineva taustaga noortega paljastab Freitas, kuidas isegi kõige paremini kohanenud inimesed võivad langeda enesekindluse kaotusse, kui nad võrdlevad oma kogemusi tohutu kollektiivse utoopiaga, mida nad internetis näevad. Ja mõnikord, nagu anonüümsetel platvormidel nagu Yik Yak, näevad nad hoopis masendavat rassismi ja misogüünia prügimäge. Ometi on noored ka äärmiselt kiindunud oma nutitelefonidesse ja rakendustesse, mis pakuvad neile mõnikord suurt naudingut. See on vägagi armastuse-vihkamise suhe.

Kuigi suur osa avalikkuse tähelepanust on olnud suunatud pealkirjadesse haaravatele lugudele, on noorte igapäevased raskused ja rõõmud jäänud tähelepanuta. Freitas toob noorte endi sõnul esile nende tunded. „Õnneefekt“ on silmiavav aken nende otsestesse kogemustesse sotsiaalmeediaga ja selle mõjusse neile.