Sõja järel

Teise maailmasõja lõpp Euroopas andis teed hiiglaslikule pagulaskriisile. Liitlasvägede sõjaliste planeerijate poolt põhjalikult ettevalmistatud miljonite endiste sunnitööliste, koonduslaagrite vangide ja sõjavangide kiire repatrieerimine peaaegu lõpetas selle dramaatilise episoodi. Ometi ulatus 1945. aasta septembris okupeeritud Saksamaal liitlasvägede ja abiorganisatsioonide eestkoste alla antud ümberasustatud isikute arv 1,5 miljonini. Juudi, Poola, Ukraina, Jugoslaavia ja Balti riikide pagulased, kes ei soovinud oma päritoluriikidesse naasta, olid okupatsioonivõimudele kulukas koorem, mis kujutas endast keerulist rahvusvahelist probleemi. Põhja-Saksamaalt Sitsiiliani ulatuvates pagulaslaagrites massiliselt elatud pagulaste hulgast olid saanud pikaajalised varjupaigataotlejad.

Rahvusvahelise Pagulasorganisatsiooni andmetel põhinev raamat kirjeldab, kuidas Euroopa pagulaste kriis mõjutas sõjajärgse korra kujunemist. Pagulaste küsimus mõjutas otseselt külma sõja puhkemist; „lääne” muutumist uueks geopoliitiliseks üksuseks; poliitiliste puhastuste ja kättemaksu läbiviimist; tänapäevaste humanitaarabi sekkumiste ideoloogiat ja meetodeid; rahvusvaheliste agentuuride ja valitsusväliste organisatsioonide tekkimist; rahvusvahelise inimõiguste süsteemi teket; rändevoogude korraldamist ja „ülejääkrahhide” ümberjaotamist; juudi rahvuse teket; ning poliitiliste ja humanitaarpagulaste sõjajärgset kategoriseerimist.