
Raevunud vanaemad
Naised võitlesid orjuse vastu ja pakkusid peavarju tagaotsitavatele põgenikele, nõudsid nälgivatele või töötavatele vaestele majanduslikku õiglust, tõstsid häält, kui õigusi tallati jalge alla, tõstsid rusikad, kui nende lapsed mõrvati. Naiste kollektiivsed vastupanuaktid on mänginud ja mängivad jätkuvalt olulist, kuid sageli tunnustamata rolli sotsiaalse, poliitilise ja majanduspoliitika inimlikumaks muutmisel. Surmale, ohule ja rõhumisele on naised sageli reageerinud elujaatavalt, nende panus on liiga kaua varjatud nähtamatuse ja vaikuse taha, ilma vastupanu ja vastuseisu lugudeta. Aga mitte enam. See on lugu Raevunud Vanaemadest. Nende algus ja kasv, nende identiteedi leiutamine, nende aktivismi hariduslik ja julge potentsiaal, nende tegudes ja lauludes väljendatud väärtused ning nende mõju probleemidele, stereotüüpidele, meediale ja inimestele. Ajal, mil keskkonna hävitamine ja sõda ähvardasid, mil vaeste ja rikaste vaheline kasvav lõhe ohustas õiglust, astus grupp naisi julge ja lugupidamatusega välja, et hukka mõista valitsuse valed, ettevõtete ahnus ja lühinägelikkus ning lõi selle käigus uue kultuurifiguuri, mis seadis kahtluse alla nii autoriteedi kui ka naiste stereotüübid. Vanaemate eripärane lähenemine on üllatavalt populaarne ja tõhus: kuueteistkümne aasta jooksul on Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja isegi nii kaugel kui Suurbritannias, Austraalias ja Kreekas (Kreeka vanaemad nimetavad end Fuuriateks) tegutsenud üle viiekümne Raevukatest Vanaemadest koosneva grupi. Nende populaarsus näitab loovuse ja huumori jõudu, mis võimaldab neil poliitikamaastikul endale ruumi haarata, keeldudes kõrvaleheitmisest või ignoreerimisest. Raevukatest Vanaemadest koosnev film jäädvustab ja tähistab seda elavat aktivismi. Seiklustest tulvil on see lugu Raevukatest Vanaemadest: nende algus, identiteedi loomine ja mõju probleemidele, stereotüüpidele, meediale ja inimestele.
