Štetli kasulapsed

Ida-Euroopa štetli juudielu mälestustes meenutatakse sageli hekdeši (linna vaestemaja) ja selle elanikke: kerjuseid, hullumeelseid mehi ja naisi, puuetega inimesi ja vaeseid orbusid. „Štetli kasulapsed“ jutustab nende marginaliseeritud tegelaste loo modernsuse algusest kuni holokausti eelõhtuni.

Kombineerides arhiiviuuringuid kirjanduslike, kultuuriliste ja religioossete tekstide analüüsiga, taastab Natan M. Meir juudi ühiskonna heidikute elukogemuse ja paljastab keskse rolli, mida nad moderniseerimise draamas mängisid. Ääremaal olijad pandi sageli kandma kogu rahva koormat, olgu siis kriisiolukordades patuoinasteks või reformijate, filantroopide ja natsionalistide poolt ümberkujundamiseks küpseteks degeneratsiooni sümboliteks. Heites valgust Ida-Euroopa juudi ühiskonna kõige pimedamatesse nurkadesse – alates štetli sageli armetutest vaestemajadest kuni Varssavi ja Odessa slummide ja hullumajadeni, alates vaeste orbude värbamisest Nikolai I valitsemisajal kuni koolerapulmani, maagilise rituaalini, mille käigus peatati epideemia heidikute abiellutamisega linna kalmistul –, vaatab „Štetli kasulapsed” uuesti läbi niigi häbimärgistatud vähemuse kõige madalamate liikmete koha.