Andestuse kiitus

Suhted lagunevad, abielud ebaõnnestuvad, paarid lähevad lahku – seda juhtub meiega kõigiga. Aeg söövitab kirge ja igapäevaelu rutiin tapab elevuse, mis ümbritseb esimese kohtumise emotsiooni. Seksuaalse naudingu ja armastuse ühendamise raskus, mida Freud pidas armuelu kõige levinumaks neuroosiks, on saanud vaieldamatuna näiva tõe sümboliks: iha on määratud surema, kui selle objekti pidevalt ei uuendata, kui me ei vaheta partnerit, kui see on liiga kauaks suletud sama sideme piiravasse kambrisse.

Ja mis juhtub nende sidemetega, kui üks kahest partnerist teist reedab, kui lubadus nurjub, kui toimub järjekordne emotsionaalne kogemus, mis on varjatud saladuse ja pettusega? Mis juhtub, kui reetur seejärel andestust anub? Kas nad paluvad, et neid uuesti armastataks, ja pärast seda, kui nad on öelnud, et kõik pole enam nii, nagu vanasti, tahavad nüüd, et kõik läheks tagasi nii, nagu oli? Kas peaksime armastajate üle nalja heitma, kui nad püüavad armastust kestma panna? Või peaksime püüdma reetmise kogemusele vastu astuda, solvanguga, mille on põhjustanud inimene, keda me kõige rohkem armastame? Kas me ei peaks ehk püüdma armastuses andestust kiita?