Vaalade ja delfiinide kultuurielu

Küürvaalade lauludes ja mullidega toitmises; noortes mõõkvaalades, kes õpivad jääpangalt hüljest lööma samamoodi nagu nende ema; ja Austraalia Shark Bay delfiinide merekäsnade kasutamises noka kaitsmiseks kalade otsimisel, leiame selgeid näiteid vaalaliste vahelisest teabe edastamisest. Nii nagu inimkultuurid annavad edasi keeli ja väljendusvorme, toidumaitseid (ja nende omandamise viisi) ning riietumisviise, kas vaalad ja delfiinid oleksid võinud arendada välja omaette kultuuri?

Ühemõtteliselt: jah. Raamatus „Vaalade ja delfiinide kultuuriline elu“ avavad vaalaliste bioloogid Hal Whitehead, kes on suure osa oma elust veetnud ookeanil vaalu püüdes, ja Luke Rendell, kelle uurimistöö keskendub sotsiaalse õppimise evolutsioonile, hämmastava akna lainetealusele põnevale kultuurile. Nagu Whitehead ja Rendell näitavad, kujundavad vaalaliste kultuuri ja selle edasikandumist kohanemiste, kaasasündinud sotsiaalsuse ja ainulaadse keskkonna segu, milles vaalad ja delfiinid elavad: veemaailm, kus saja viiekümne tonni kaaluv sinivaal saab liikuda täieliku graatsiaga ning kus vertikaalne avarus on sama elujõuline ja peaaegu sama avar kui horisontaalne.

Tuginedes nii omaenda uurimistööle kui ka meri-suurusele teaduskirjandusele – mis hõlmab evolutsioonibioloogiat, loomade käitumist, ökoloogiat, antropoloogiat, psühholoogiat ja neuroteadust –, sukelduvad Whitehead ja Rendell nii alandlikkust tekitavatesse kui ka valgustavatesse valdkondadesse, püüdes määratleda, mis on vaalaliste kultuur, miks see eksisteerib ja mida see tähendab vaalade ja delfiinide tuleviku jaoks. Ja lõppkokkuvõttes ka seda, mida see tähendab meie tuleviku jaoks.