Iirimaa lordkantsleri Ignatius O'Brieni mälestused aastatel 1913–1918

Ignatius O'Brien oli raskustes oleva Corki äriperekonna noorim poeg. Pärast mõnevõrra ebameeldivaid kogemusi Corki Vincentiaani koolis ja Iirimaa Katoliiklikus Ülikoolis õppis ta advokaadiks, teenides samal ajal elatist Dublini ajalehtede reporterina. Aja jooksul saavutas ta maine kinnisvara- ja äriõiguses ning lõpuks edukas karjäär viis ta ametisse nimetamiseni juristiks ja hiljem lordkantsleriks 1906. aasta järgsetes liberaalsetes valitsustes. Ta vältis parteipoliitikat, kuid oli mõõdukas omavalitsuse esindaja, kes omistas Suurbritannia ja Iirimaa vahelisi suhteid vaevanud probleeme suutmatusele õigeaegselt rakendada mõõdukaid reforme. Pärast lordkantsleri ametist tagandamist parun Shandoniks nimetamist kolis ta Inglismaale, kus ta Lordide Koja liikmena osales mitmesugustes rahualgatustes. Tema mälestused ja mõtisklused Victoria-aegse Corki suhteliselt iseseisva maailma, tudengi- ja ajakirjandusliku töö ja vaba aja veetmise kohta Dublinis, pürgiva advokaadi võitluste kohta ringkonnakohtus ja Dublini lossi allakäiguaastate kohta pakuvad uut ülevaadet Iirimaa elust uniooni viimastel kümnenditel. Samuti jagab ta oma muljeid silmapaistvatest kaasaegsetest, sealhulgas Charles Stewart Parnell, Edward Carson ja ülemkohtunik Peter O'Brien („Peter the Packer“). Iirimaa Õigusajaloo Seltsi väljaandele on lisatud Daire Hogani ja Patrick Maume'i üksikasjalikud märkmed ja kommentaarid selle õigusliku ja poliitilise konteksti kohta.