Hollywoodi valgustus tummfilmide ajastust film noirini

Valgustus täidab Hollywoodi filmides olulisi funktsioone, suurendades glamuuri, selgitades tegevust ja intensiivistades meeleolu. Uurides selle tagasihoidliku kunstivormi iga tahku, alates tummfilmi perioodi helendavast taustvalgustusest kuni film noir'i varjuliste alleedeni, kinnitab Patrick Keating Hollywoodi valgustuse rolli eraldiseisva kompositsioonilise jõuna.

Analüüsides tähelepanelikult filme „Girl Shy” (1924), „Anna Karenina” (1935), „Ainult inglitel on tiivad” (1939) ja „T-Mehed” (1947) koos teiste säravate klassikutega, kirjeldab Keating nende filmide ainulaadseid probleeme ja operaatorite uuenduslikke viise, kuidas nad nende väljakutsetega toime tulid. Kunagi tsenseeritud töömeesteks peetud varastest operaatoritest said osavad professionaalsed kunstnikud, tasakaalustades hoolikalt loo, stuudio ja staari konkureerivaid nõudmisi. Rohkem kui saja illustratsiooniga rikastatud teos lükkab ümber arvamuse, et stiil jäi Hollywoodi filmides loo jutustamise osas tagaplaanile, tõestades, et stuudioajastu valgustuspraktikad olid kõike muud kui neutraalsed, ühtlased ja nähtamatud. Operaatorid olid multifunktsionaalsuse ja läbirääkimise meistrid, lihvides oma oskusi, et saavutada lisaks realistlikule fantaasiale ka pildilist kunstipärasust.