J Dilla sõõrikud

Los Angelese haiglavoodis, varustatuna vaid sülearvuti ja plaadivirnaga, lõi James "J Dilla" Yancey rea lugusid, mis muutsid igaveseks biidiloojate suhtumist oma kunstivormi. Albumil "Donuts" olevad lood ei ole hiphopmuusika, nagu "hiphopmuusikat" tavaliselt defineeritakse; need põrkavad kokku ja põrkavad kokku, ühel hetkel lärmakad ja kriipivad, järgmisel aga kaunid ja südantlõhestavad. Sämplid ja meloodiad jutustavad loo mehest, kes lepib oma halveneva tervisega, viimase armastuskirja perele ja sõpradele, kelle ta maha jättis. Viljaka produtsendina, kellel oli tohutu isu armastatud muusika ajaloo ja mehaanika vastu, tundis J Dilla läbi ja lõhki plaate, mida "Donuts" loomiseks kasutati. Ta oleks võinud need kõik võtta ja luua hoopis teistsuguse, ligipääsetavama albumi. Kui laialdaselt aktsepteeritud arvamus on, et tema viimane teos on plaat suremisest, siis tekib küsimus, miks ta selle plaadi suremisest tegi?

Tuginedes filosoofiale, kriitilisele teooriale ja muusikateadusele ning Dilla enda muusikalisele kataloogile, näitab Jordan Ferguson, et albumil „Donuts“ leiduv vastuoluline, kergesti ärrituv ja konfrontatsiooniline muusika on samavõrd artisti halveneva tervise tulemus kui ka näide sellest, mida teadlased nimetavad „hilisstiiliks“, asetades albumi sajandeid tagasi ulatuva muusikalise traditsiooni osaks.