Viimane hipidest

Esmakordselt 1982. aastal Crassi albumi "Christ: The Album" osana ilmunud Penny Rimbaud' teos "The Last of the Hippies" on tuline anarhistlik poleemika, mille keskmes on tema sõbra Phil Russelli (teise nimega Wally Hope) lugu, kelle riik mõrvas vaimuhaiglas vangistuses olles.

Wally Hope oli visionäär ja vabamõtleja, kelle elul oli sügav mõju paljudele Ühendkuningriigi underground-kultuuris ja kaugemalgi. Ta oli oluline tegelane niinimetatud Windsori tasuta festivali korraldamises aastatel 1972–1974 ning andis tõuke ka algelise Stonehenge'i tasuta festivali loomisele.

Wally arreteeriti ja vangistati vaimuhaiglasse pärast seda, kui temalt leiti väike kogus LSD-d. Hiljem ta vabastati ja suri. Ametliku otsuse kohaselt sooritas Russell enesetapu, kuigi Rimbaud leidis tugevaid tõendeid selle kohta, et ta mõrvati. Rimbaud' viha sõbra surmaga seotud vastuseta küsimuste pärast inspireeris teda 1977. aastal moodustama anarhistliku punkabändi Crass.

Seitsme lühikese aasta jooksul, aastast 1977 kuni nende laialiminekuni 1984. aastal, puhus Crass peaaegu üksinda tagasi elu tolleaegsetele hääbuvatele rahu- ja anarhistlikele liikumistele. "Viimasest hipist" sai kiiresti tolleaegse anarhopunkina tuntud liikumise põhitekst, mis hiljem õitses globaliseerumisvastases liikumises.

See parandatud väljaanne on varustatud uue sissejuhatusega, milles Rimbaud seab kahtluse alla mõned originaalis esitatud eeldused.