
Kaks nädalat keskpäevapäikeses
Tavaline hind
€16,00
Ăśhiku hind
/
Ei ole saadaval
Aastakümneid kinokriitika etalonina olnud Roger Ebert – oma huumori, teravmeelsuse ja otsekohese pöidlaga – saavutas tuntuse, millele tõenäoliselt ei jõuta. Tema väsimatut kommentaari on pärast tema surma väga igatsetud, kuid õnneks jättis Ebert lisaks igapäevaste arvustuste mägedele maha ka lüürilise pikavormilise kirjutamise pärandi. Ja raamatus „Kaks nädalat keskpäevapäikeses “ saame pilguheite mitte ainult Ebertisse kui mehesse, vaid ka ühe glamuurseima ja omapärasema filmirituaali – Cannes'i filmifestivali – telgitagustesse.
See raamat, mis räägib rohkem inimestest kui filmidest, on intiimne, omapärane ja vaimukas jutustus 1987. aasta festivalil – Eberti kaheteistkümnendal ja neljakümnendal aastapäeval – osalenud isiksuste paraadist. Suurepärase tempotajuga ja suurepärase jutuvestjana esitab Ebert kergemeelseid mõtisklusi oma igapäevarutiini ja arvutiprobleemide üle koos tõsisemate mõtisklustega selliste režissööride nagu Fellini ja Coppola, stsenaristide nagu Charles Bukowski, näitlejate nagu Isabella Rossellini ja John Malkovich, väga ameerikaliku pressiesindaja ja seltskonnategelase Billy „Silver Dollar” Baxteri ning vana aja stiilselt sügavate dekolte üle. Ta kommenteerib ka festivali enda kulgu ja „tohutut õnne”, mida pakub istumine anonüümselt ja vaikselt tavalises prantsuse kohvikus. Ja muidugi räägib ta filmidest.
Eberti võluvate festivalivisanditega illustreeritud ning Martin Scorsese uue eessõna ja Eberti uue järelsõnaga sündmusrikkast õhtusöögist Scorsesega Cannes'is 1997. aastal on „Kaks nädalat keskpäevapäikeses“ väike aare, aken selle kriitika ja satiiri asjatundja mõtetesse – mehesse, kes oli alati nii naljakas, nii võltsimatu, nii täiesti ja häbenemata iseendaks.
See raamat, mis räägib rohkem inimestest kui filmidest, on intiimne, omapärane ja vaimukas jutustus 1987. aasta festivalil – Eberti kaheteistkümnendal ja neljakümnendal aastapäeval – osalenud isiksuste paraadist. Suurepärase tempotajuga ja suurepärase jutuvestjana esitab Ebert kergemeelseid mõtisklusi oma igapäevarutiini ja arvutiprobleemide üle koos tõsisemate mõtisklustega selliste režissööride nagu Fellini ja Coppola, stsenaristide nagu Charles Bukowski, näitlejate nagu Isabella Rossellini ja John Malkovich, väga ameerikaliku pressiesindaja ja seltskonnategelase Billy „Silver Dollar” Baxteri ning vana aja stiilselt sügavate dekolte üle. Ta kommenteerib ka festivali enda kulgu ja „tohutut õnne”, mida pakub istumine anonüümselt ja vaikselt tavalises prantsuse kohvikus. Ja muidugi räägib ta filmidest.
Eberti võluvate festivalivisanditega illustreeritud ning Martin Scorsese uue eessõna ja Eberti uue järelsõnaga sündmusrikkast õhtusöögist Scorsesega Cannes'is 1997. aastal on „Kaks nädalat keskpäevapäikeses“ väike aare, aken selle kriitika ja satiiri asjatundja mõtetesse – mehesse, kes oli alati nii naljakas, nii võltsimatu, nii täiesti ja häbenemata iseendaks.
Kaks nädalat keskpäevapäikeses
