Lootus ilma optimismita

Virtuoosse eruditsiooni, läbimõelduse ja huumori demonstratsioonina heidab Terry Eagleton lahti lootuse mõiste, nagu seda on (sageli ekslikult) kuue aastatuhande jooksul, Vana-Kreekast tänapäevani, kontseptualiseeritud. Ta eristab lootust lihtsast optimismist, rõõmsameelsusest, soovist, idealismist või progressi doktriini järgimisest, tuues fookusesse seisukoha, mis nõuab järelemõtlemist ja pühendumist, tuleneb selgeltnägelikust ratsionaalsusest, mida saab arendada harjutamise ja enesedistsipliini abil ning mis tunnistab, kuid keeldub alistumast läbikukkumise ja lüüasaamise reaalsusele. Autentne lootus on kahtlemata traagiline, kuid Eagleton väidab ka selle radikaalsete tagajärgede eest kui „püsiva revolutsiooni liik, mille vaenlaseks on sama palju poliitiline rahulolu kui metafüüsiline meeleheide“. See on vahend tulevikuga silmitsi seismiseks ilma hetke alavääristamata või minevikku kõrvale heitmata.

Läbides sajandeid kestnud mõttevahetust lootuse eri vormide kohta – alates Ernst Blochi monumentaalsest loomingust kuni stoikute, Aquino, Marxi ja Kierkegaardi jt loominguni –, heidab see läbinägelik raamat uut valgust religioossele usule ja poliitilisele ideoloogiale, aga ka sellistele küsimustele nagu kurjuse probleem, keele roll ja mineviku tähendus. „Lootus ilma optimismita“ on säravalt haarav ja kirglik kroonika inimlikest uskumustest ja soovidest üha ebakindlamas maailmas.