Kirjavahetus, 1939–1969

Esmapilgul tunduvad Theodor W. Adorno kriitiline sotsiaalteooria ja Gershom Scholemi juudi müstitsismi uurimine teineteisest kaugemal olevat. Algselt kandsid nad ka vastastikust vaenu. Kuid nende esimesed vestlused 1938. aasta New Yorgis olid tõukeks sügavale intellektuaalsele sõprusele, mis kestis kolmkümmend aastat ja mille tulemusel sündis üle 220 kirja. Need kirjad käsitlevad laia teemaderingi filosoofias, religioonis, ajaloos, poliitikas, kirjanduses ja kunstis, aga ka Adorno ja Scholemi ühise sõbra Walter Benjamini elu ja loomingut.

Ajaloolise romaani dramaatilise pingega lahti rulluv kirjavahetus jutustab loo kahest intellektuaalist, kes seisid silmitsi tragöödia, hävingu ja kaotusega, kuid osalesid ka õiglase ja väärika ühiskonna taastamise püüdlustes pärast Teist maailmasõda. Scholem immigreerus enne sõda Palestiinasse ja arendas oma teedrajavat juudi müstitsismi uurimistööd enne juudi riigi problemaatilist loomist ja selle ajal. Adorno põgenes Saksamaalt Inglismaale ja seejärel Ameerikasse, naastes 1949. aastal Saksamaale, et osaleda Saksa ühiskonna taastamise ja demokratiseerimise püüdlustes. Vaatamata Adorno ja Scholemi elutee ja maailmavaadete erinevustele on nende kirjad tõendiks vastastikusest murest intellektuaalse tõe pärast ja lootusest õiglasema ühiskonna järele pärast ajaloolist katastroofi.

Kirjad paljastavad esmakordselt Adorno kriitilise teooria ja Scholemi müstika ja messianismi uurimise tiheda filosoofilise läheduse. Nende kirjavahetus puudutab mõistuse ja müüdi, progressi ja taandarengu, ketserluse ja autoriteedi küsimusi ning lunastuse sotsiaalset mõõdet. Ennekõike heidab nende dialoog valgust kriitilise ja materialistliku ajalooanalüüsi võimele tuua kaasa sotsiaalseid muutusi ja vältida mineviku katastroofide kordumist.