Hääleimitaator

Austria näitekirjanik, romaanikirjanik ja luuletaja Thomas Bernhard (1931–1989) on üks meie aja tähtsamaid kirjanikke. Bernhardi looming on ühtaegu pessimistlik ja joovastav, kujutades moodsa maailma korruptsiooni, totalitarismi dünaamikat ning reaalsuse ja näivuse vastastikust mõju.

Selles vapustavas „Häälejäljendaja“ tõlkes pakub Bernhard meile ühe oma süngeima koomilise teose. See satiir, mis on sari tähendamissõnade moodi anekdoote – mõned neist pärinevad ajaleheartiklitest, mõned vestlustest, mõned kuulujuttudest – on nii peen kui ka terav. See, mis esialgu tundub veidrate väikeste lugudena, heidab paratamatult pilgu tänapäeva elu steriilsusele ja kalkusele, mitte ainult linnakeskustes, vaid kõikjal. Bernhard kujutab tavalist maailma, mis kihutab absurdi ja katastroofi poole. Poliitikud, spetsialistid, turistid, riigiteenistujad – Bernhardi inspireeritud misantroopia tavalised ohvrid – alistuvad üksteise järel hullumeelsusele, äpardustele või enesetapule. Lühim teos pealkirjaga „Post“ illustreerib anonüümsust ja võõrandumist, mis on tänapäeva ühiskonnas muutunud standardiks: „Aastaid pärast meie ema surma toimetas postkontor ikka veel talle adresseeritud kirju. Postkontor ei olnud tema surmast midagi teadnud.“

Oma relvituks tegevas, kohati ülimalt lõbusas stiilis annab Bernhard iga anekdoodiga surmava hoobi. George Steiner on seostanud Bernhardi „Kafka, Musili ja Brochi suure tähtkujuga“ ning John Updike on võrrelnud teda Grassi, Handke ja Weissiga. „Häälejälgija“ tuletab meile meelde, et Thomas Bernhard on meie aja kõige teravam satiirik.