Ämbliku vaherahu

Ellis on kinnisideeks ämblikud, kes elavad lagunevas majas, kus ta elab koos oma isa, vanema õe ja vanatädi Mafiga – ning ka soov teada saada rohkem oma ema kohta, kelle surm varjutab perekonna muidu õnnelikku eksistentsi. Ta on tundlik hing; enamasti kohmakas ja kohatu, aga ka naljakas ning piinliku harjumusega oma mõtteid valjusti välja öelda, olenemata seltskonnast.

Alates varastest suhtekatsetest kuni lihttööde, korterijagamise ja narkojoobes rannaöödeni – Ellis pomiseb oma teed täiskasvanuks saamiseni. Püsivaks jäävad tema side isa Dennyga ja kiindumussuhted vapra õega, kes ilmub välja alati, kui ta teda vajab – iga kord uus poiss-sõber kaasas. Perekonna naljatamine on Ellise päästerõngas ja vastukaaluks pidevale südamevalule, mida tekitab soov oma ema kohta midagi – ükskõik mida – teada. Samal ajal surub Denny, endine kaubalaevastiku mees, oma leina naise kaotuse pärast endasse, keeldudes temast rääkimast.

1980. aastate Kenti maapiirkonna elavalt kirjeldatud taustal vaheldub see liigutav portree isa ja poja suhtest pingutuseta noorukiea õuduste ja rõõmude ning täiskasvanuks olemise keerulise naudingu ja valu vahel.