Väikelinna rulapargid

Paljude väikelinnas üles kasvanud ameeriklaste jaoks keerles lapsepõlv ja noorus rulapargi ümber. Aja möödudes aga eemalduvad need inimesed rulasõidust ja kohtadest, kus nad seda õppisid. Osaliselt memuaarid, osaliselt reisikiri, osaliselt essee – „Väikelinna rulapargid“ on seikluslugu, mille eesmärk on avastada rulaparkide rolli selliste inimeste eludes ja rolli, mida need autori enda elus mängisid.
Clint Carrick kasvas üles rulapargis. Iga suvepäev hängis tema ja ta sõbrad lagunenud pargis, mille kõverdunud vineerist kaldteed olid täis roostes naelu. Nad olid linna autsaiderid või vähemalt pidasid end nii endast. Nad kandsid teksaseid ja katkiseid rulaskingi ning tundsid end vabalt oma erilises ajaveetmiskohas, rulapargis, kus neil oli oma keel, oma kangelased ja oma maailmavaade. Selles keskkonnas küpsesid nad keskkooliõpilaste ees aukartust tundvatest lastest igavlevateks noormeesteks, kes ihkasid meeleheitlikult välja pääseda.
Clint, nüüdseks täiskasvanu, taaselustas need unustatud mälestused, kui ta sõidab üle riigi ja külastab Ameerika väikelinnade tähelepandamatuid rulaparke. Miks teda need rulapargid köidavad? Mis on nende võlu? Kuidas rulapark institutsioonina toimib ja millise kustumatu jälje jätab see neile, kes selle üsas kasvavad?

Läände jõudes õpib Clint uuesti rulatama. Ta vestleb kohalikega, kukub, veritseb ja kuuleb palju lugusid, mis kõlavad nagu tema enda omad. Rooste hakkab kaduma, kuid küsimused jäävad. Kas keegi, kes rulatamise maha jättis, suudab taasavastada tegevuse, mis iseloomustas tema noorust? Kas keegi, kes rulasõidust loobus, saab rulapargist taas oma kodu teha?