Ilukirjandus. Naisuuringud. Noortekirjandus. Kantud 2018. aasta Sunbursti auhinnale tipptasemel Kanada fantastilise kirjanduse kategoorias (noortekirjandus). Seitsmeteistaastane Camden jagab oma aega isa, vähetähtsa rokkstaari, ja ema, räpase "riistvarafriigi" vahel, kes kavandab ja rakendab ajutisi ja säästvaid elektrisüsteeme ning satelliitühendusi võrguvälistele muusika- ja kunstifestivalidele, istub puude otsas ja osaleb alternatiivravitsejate kogunemistel. Camdeni isa Lark varustab teda kaubamärgiga teksade, jooksujalatsite ja meigiga, samas kui ema maailma asustavad anarhistid, friigid, nohikud ja hipid. Loomulikult eelistab Camden jääda isa juurde ja minna kaubanduskeskusesse tema krediitkaardi ja parima sõbraga, kuid ühel suvel, kui Lark salvestab uut albumit, saadab Camden ema Laureeni tervenduslaagrisse Põhja-California mäel. Pärast nende saabumist suundub Laureen San Franciscosse, väidetavalt oma kallimat otsima. Ta ei tule enam tagasi ja tütre teadmata leitakse ta mõrvatuna. Üksi, rahatu ja ilma eriliste telkimisoskusteta tõmbub Camden eemale. Asjad hakkavad paremuse poole minema, kui ta sõbruneb Skinnyga, laagri turvameeskonna juhiga, kes tundis tema ema lapsena. Suvi lõpeb ja Camden suundub tagasi Torontosse, et leida oma isa, kellega ta on kaotanud kontakti, ja alles seal saab ta ootamatult teada, et Laureeni kadumine on seotud saladustega, mida Skinny üritas tema eest kuid varjata, kuni lõpuks ei suutnud.
„Kaunilt läbimõeldud ja kaastundlik raamat kadunutest, kirjutatud Camdeni häälega, noore tüdruku häälega, kes jäetakse pigem etteaimatavalt kui ootamatult tervendavasse „laagrisse” California mäe keskel. Intelligentne ja ettevaatlik, ta ei palu kaastunnet ega lase kedagi, sealhulgas lugejat, lähedale – tema hääl on jahe, sarkastiline ja leppinud, kuigi Ursula Pflugi meisterlikkus annab meile pideva tunde sellest, mida ei öelda. See ei ole ootuspärane romaan. Mäe seisvas igapäevarutiinis (muda, käimlad ja märjad riided moodustavad suure osa), igaühe eraldatuses üksteisest, perekonna kaotuses ja katsetes luua uusi sidemeid, olgu need kui tahes haprad, on pidevalt tunne, et see raamat on kirjutatud tõeliste migrantide laagrite varjus. See on romaan, mis ei lase meil selja pöörata.“ – Heather Spears
