Kliima, katastroof ja usk

Üks maailma juhtivaid religioossete suundumuste uurijaid näitab, kuidas kliimamuutused on põhjustanud dramaatilisi religioosseid murranguid.

Kaua enne praegust inimtegevusest tingitud kliimamuutuste ajastut on maailm kannatanud korduvate ja ränkade kliimast tingitud šokkide all. Need šokid on toonud kaasa näljahäda, haigusi, vägivalda, sotsiaalseid murranguid ja massirännet. Kuid need šokid olid ka religioossed sündmused. Dramaatilisi kliimamuutusi on inimesed, kes neid kogesid, sageli mõistnud religioossetes terminites. Neid kirjeldati apokalüpsise, aastatuhande ja kohtupäeva keeles. Sageli on ajastuid, mil need šokid aset leidsid, iseloomustanud kaugeleulatuvad muutused religiooni ja vaimsuse olemuses. Need muutused on olnud väga erinevad – kasvavast religioossest innukusest ja pühendumusest kuni müstiliste ja apokalüptiliste ootuste tekitamiseni; religioosse patuoina otsimise ja tagakiusamise laineteni või uute religioossete liikumiste ja ärkamiste tekkimiseni. Paljudel juhtudel on sellistel reaktsioonidel olnud püsiv mõju, mis on põhjalikult ümber kujundanud teatud religioosseid traditsioone.

Raamatus „Kliima, katastroof ja usk“ toob ajaloolane Philip Jenkins välja religiooni ja kliimamuutuste keerulise seose. Ta väidab, et kliimašokkidest tulenevad religioossed liikumised ja ideed kestavad sageli aastakümneid ning saavad isegi religioosse maastiku tuttavaks osaks, isegi kui nende päritolu teatud kriisihetkedel võib üha enam jääda kaugesse mällu. Konfliktide õhutamise ja religioossetes terminites end defineerivate tagakiusamiste provotseerimisega on kliimamuutused joonistanud ümber maailma religioossed kaardid ja loonud usklike globaalse kontsentratsiooni, nagu me neid täna tunneme.

See julge uus argument muudab meie arusaama religiooni ajaloost, olenemata traditsioonidest. Ja see näitab, kuidas meie kasvav kliimakriis avaldab tõenäoliselt võrreldavat religioosset mõju kogu globaalses lõunas.