Mesi umbrohust

Andre Simoni raamatuauhinna komitee eriauhinna võitja 1987. aastal. See raamat on võib-olla Prospect Booksi kroonijuveel. Mõne kuu jooksul pärast esmailmumist 1986. aastal kuulutati see moodsaks klassikaks. Fiona MacCarthy kirjutas ajalehes The Times , et „raamat on mahukas ja suurejooneline elulugu, kirglik jutustus äärmuslikest kogemustest“. Angela Carter märkis, et „see polnud niivõrd kokaraamat, kuivõrd hilismodernse Briti kokaraamatu žanri kokkuvõte“. Teos on pälvinud kultusliku järgijaskonna Ameerika Ühendriikides, kus lõike on raadios pikalt ette loetud; ja Paul Levy on selle antoloogiasse pannud kogumiku „The Penguin Book of Food and Drink“ . Praegu avaldame raamatut pehmekaanelisena, Corinna Sargoodi originaaljoonistuste ja sama tekstiga samas heldes formaadis nagu originaalkõvakaanelist raamatut. Kaunil originaalkaanel on kujutatud Rooma meejumalannat Mellonat, kelle järgi raamat oma pealkirja on saanud. Kuigi see on enamat kui lihtsalt kokaraamat – olles mõtisklused elust Vahemere kaldal, eriti kõikjal, kus leidub skulptuuriks sobivat marmorit –, sisaldab see palju elavaid ja kasulikke retsepte, muutes selle Vahemere köögi austaja piibliks. Kala, metstaimed, ulukiliha ja tomatid on vaid mõned uuritud toiduained ning ta nägi ette tolleaegset huvi metsikute ja söödavate toitude vastu, nagu märgiti 2017. aastal Guardianis ilmunud Gray kohta käivas artiklis. Kui soovite teada, kuidas marineerida sardiine või mida teha seepiaga, räägib Gray teile. Kuid just kibedaid umbrohtusid – nende hulgas harilikku nurmenukku, hapuoblikat, harjasrohtu, rasvakana ja tutthüatsinti –, millega Gray ja Mommens üleöö pidutsesid, ülistab ta, pannes need tagasihoidlikud metsikud taimed kõlama nii maitsvate kui ka eluandvatena: omamoodi püha ravimina. Patience Gray sai esmakordselt tuntuks 1950. aastate klassiku "Plats du Jour" poolest. Ta jagas oma elu skulptor Norman Mommensiga, kelle isu marmori ja settekivimite järele viis nad Toscanasse, Katalooniasse, Küklaadidele (Naxos) ja Apuuliasse. Need paigad omakorda inspireerisid seda rabavat teksti. Kõikjal õppis ta maainimestelt, kelle eluviisi ta jagas, võttes omaks nende meetodid Vahemere põhitoiduainete kasvatamiseks, valmistamiseks ja säilitamiseks. Ta kirjeldas maalähedasi toite ja roogasid tunde ja truudusega, kirjutades seestpoolt ning sügava ajaloo ja Vahemere kommete järjepidevuse tundega.