Pärast ilu

Oma Berliini loengutes kujutavast kunstist väitis Hegel, et kunst hõlmab ainulaadset esteetilise mõistetavuse vormi – ajaloolise aja jooksul kujunenud selge kollektiivse enesemõistmise väljendust. Hegeli lähenemine kunstile on olnud mõjukas mitmes kontekstis, kuid ajaloolise iroonia keerdkäigus suri Hegel vahetult enne ajaloo radikaalseimat kunstilist revolutsiooni: modernismi. Teoses „Pärast ilu “ teeb Robert B. Pippin, vaadates selliste kunstnike nagu Édouard Manet ja Paul Cézanne modernistlikke maale läbi Hegeli objektiivi, seda, mida Hegelil pole kunagi olnud võimalust teha.

Kuigi Hegel ei saanud kunagi modernistliku maalikunstiga tegeleda, oli tal siiski arusaam modernsusest ja selles, et kunst, nagu ta kuulsalt väitis, oli „minevik, mitte enam oluline enesemõistmise vahend ega enam inimliku tähenduse asendamatu väljendus“. Pippin pakub Hegeli positsiooni ja selle tagajärgede põhjalikku uurimist. Ta näitab ka, et kui Hegel oleks teadnud, kuidas tema aja sotsiaalsed institutsioonid lõpuks ei suuda saavutada tema enda versiooni tõelisest võrdsusest, vastastikusest tunnustamisest, oleks ta pidanud uurima kunsti uut, teistsugust rolli modernsuses. Pärast selle aluse rajamist valgustab Pippin Hegeli esteetilise lähenemise dimensioone Maneti, „modernismi vanaisa“, teedrajavates töödes, toetudes kunstiajaloolastele TJ Clarkile ja Michael Friedile. Ta lõpetab pilguga Cézanne'ile, „modernismi isale”, seekord kui tema teosed valgustavad Hegeli ja filosoofi – Martin Heideggeri – suhet, kes seadis kahtluse alla Hegeli käsitluse nii modernsusest kui ka kunstist.
Elegantselt filosoofiat ja kunstiajalugu põimiv teos „Pärast ilu“ on modernismi projekti vapustav ümberhindamine. See süveneb modernismi enda olulisuse tuuma ja sellesse, mida üldiselt tähendab kunsti ajaloo omamine. Lõppkokkuvõttes on see Hegeli kaudu tunnistus modernistliku kunsti eripärastest filosoofilistest saavutustest meile päranduseks jäänud ebastabiilsel ja tormilisel ajastul.