Järeltõuked

Noor Nadia Owusu järgnes oma isale, ÜRO ametnikule, Euroopast Aafrikasse ja tagasi. Just siis, kui ta ja ta pere olid uude koju sisse seadnud, ütles isa neile, et on aeg hüvasti jätta. Nadia nomaadliku lapsepõlve tekitatud ebastabiilsust süvendasid perekonnasaladused ja nii läbielatud kui ka päritud perekonnamured. Tema armeenia-ameerika ema, kes hülgas Nadia kaheaastaselt, ilmus perioodiliselt uuesti välja, et siis jälle kaduda. Tema isa, ghanalane, tema elu suur kangelane, suri, kui ta oli kolmeteistkümneaastane. Pärast isa surma koormas Nadia võõrasema teda paljastusega, mis oli kas pommuudis saladus või vale, täis häbiväärseid vihjeid. Nende ja teiste murdepunktidega saabus Nadia New Yorki noore naisena, kes tundis end kodakondsuseta, emata ja ebakindlalt oma tuleviku suhtes, kuid samas innukas leidma oma identiteeti. Sellele järgnesid aga depressiooniperioodid, mille jooksul ta püüdis end ja oma õdesid-vendi koos hoida. „Järeltõuked“ on viis, kuidas ta oma elu lõputu värisemise rusudest välja tõmbas – vahend, mille abil ta on lõpuks ometi aru saanud, et ainus piisavalt kindel alus, millele saab loota, on see, mille on kirja pannud tema enda käsikiri. Uue särava kirjaniku tulekut kuulutades liitub „Järeltõuked“ selliste teostega nagu William Styroni „Pimedus nähtav“ ja Esmè Weijun Wangi „Kogutud skisofreeniad“ ning teeb rassiidentiteedi heaks sama, mida Maggie Nelson teeb sooidentiteedi heaks teoses „Argonautid“. Raamatu kaanepilt.