Aleister Crowley MI5

Victor Neuburg 11. juunil 1936 koos luuletaja Dylan Thomasega, kelle ta leidis. Nad asuvad seiklusele, mille sihtmärgiks on Neuburgi vana meister Suur Elustiil 666; tegevuspaik, sürrealistlik näitus ning boheemlasliku Londoni pubid ja klubid; tegelased Augustus John, Nina Hamnett ja Tom Driberg. Neuburg astub vastu oma deemonitele; Crowley teeb seda samuti. Nad kohtuvad ka millegi palju ähvardavamaga: MI5 vandenõuga troonist loobumise ärahoidmiseks.

Väljavõte:

Dylan seisis raamaturiiuli ääres ja kissitas pealkirju. Ta oli aasta jooksul pärast seda, kui Vicky teda oli näinud, veidi pringimaks läinud, kuid oli ikka veel nagu keerub, tema lokkide pesa oli sassis, ehkki mitte tuule poolt, sest oli üks neist parasvöötme juuni alguse päevadest, mil London viskab oma mantli seljast ja ahvib Marseille'd. Selle asemel rääkisid tema raseerimata lõug, veripunased silmad ja kortsus sinine ruuduline ülikond koos paremas taskus oleva paljastava punniga sellest ööst. Sellegipoolest tundus miski tema pilgus kummitavat enamat kui lihtsalt joomine.

„Kas sa arvad, et mees suudab teise mõtteid lugeda, Vicky?“ nõudis ta ilma sissejuhatuseta oma laulva häälega, millest ainult kõlas kõmri keelest. „Käisin eile õhtul Šveitsis, tegin koostööd ühe poola tüdrukuga, keda olin Pop Kleinfieldi juures kohanud. Olime paar tükki sealt ära võtnud ja ta lajatas mulle midagi kroonilist. Olin sellist jama varemgi kuulnud, nii et ma lihtsalt seisin seal ja joonistasin baariletile. Märkasin hämaruses meest. Ta jõllitas mind. Suur ja jässakas mees nägi välja nagu börsimaakler, välja arvatud tema kiilaks kiilanud pea, ja käed, mis olid väga õrnad. Ühega jõi ta brändit; teisega, tahtlikult, justkui tahaks, et ma seda märkaksin, võttis ta jakist pastaka ja hakkas salvrätikule joonistama. See ülbe mees matkib mind, mõtlesin ma.“

„Ütled, et pead kiilaks aetud,“ ütles Vicky, püüdes edutult oma erutust varjata.

„Peale selle on veel üks väike juuksesarv, mida ma märkasin, kui ta nagu varjutus minu poole kohmakalt lonkis ja mind oma õõtsuva lipsu küljes oleva nõelaga hüpnotiseerida üritas. See oli suur eebenipuust pross, millel oli toonekurelaadse linnu pea ja pikk, bumerangi moodi kõver nokk. Pealegi, kuidas ta küll haises! Seal oli selline lääge lõhn nagu odav parfüüm. „Ma arvan, et meie, kunstnikud, peaksime lavastusi võrdlema,“ hingeldas ta ja vehkis oma joonistusega mu nina all. Kurat võtku mind, kui ta poleks sama joonistanud mis mina!“

-- ...

Kiitus:

„McNeffi romaan on nii erinev kõigest muust, mida tavaliselt raamaturiiulilt leiab, et see peaks ehk kohustuslikuks ostuks olema.“

Sõltumatu pühapäeval

Aleister Crowley kasutamine „fraktsiooni“ teemalises teoses on tõepoolest julge tegu. Juba ainuüksi tema nimi heidab leheküljele võlu. Richard McNeff on ülesandele enesekindlalt vastu astunud ja tema veidra, lummava keerukusega realistlikult taasloonud.

Martin Booth, raamatu "Aleister Crowley: Elu" autor

Snoo Wilsonilt:

„Täis põnevaid detaile... Neuburgi identiteedikriis AC-ga on väga hästi tabatud.“