Johannese apokalüpsis

13 loengut, Nürnberg, 17.–30. juuni 1908 (CW 104)

Initsiatsioon võimaldab inimesel näha, mõista ja edastada seda, mida on võimalik jälgida vaimsete silmadega. Johannese evangeeliumi tekst tuleneb sellisest initsiatsioonist. See käsitleb eksistentsi põhiküsimusi, mida iga inimene küsib: kus me oleme? Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Ja kuna see tuleneb esoteerilisest kristlikust nägemusest, rõhutab see indiviidi ülesannet: kes ma olen ja mis on minu eesmärk praegu kosmilise ja inimliku evolutsiooni ajastul?

Need Rudolf Steineri kõned paljastavad Johannese nägemuse saladused ja näitavad, et see on sügav kirjeldus kristlikust initsiatsioonist. Nagu Rudolf Steiner ütleb: "Kristluse sügavaimaid tõdesid võib selle dokumendiga seoses üsna loomulikult käsitleda, sest see sisaldab suurt osa kristluse saladustest – see tähendab kõige sügavamat osa sellest, mida võib kirjeldada kui esoteerilist kristlust."

Steiner näitab, et sõnumeid seitsmele kogudusele ja seitsme pitseri avamist tuleb mõista initsiatsioonitekstina. Oma initsiatsiooni ja vaimuteaduse põhjal tõlgendab Steiner Johannese arusaamu kosmilisest ja inimlikust ajaloost. Sel viisil saavad Johannese kirjutises olevad vaimsed kujundid – kakskümmend neli vanemat, klaasmeri, päikesesse riietatud naine, vihakausid, tall ja lohe, uus taevas ja uus maa ning metsalise arv – kõik uue tähenduse.

Kuna eelmine valus sajand on lõppenud, on neil olulistel sõnadel veelgi suurem tähendus ja tähtsus. Lugejad, kes on huvitatud oma moraalse tahte jagamisest tulevaste põlvkondade heaks, ei saa endale lubada nende möödalaskmist.

Sisaldab seitsme apokalüptilise pitseri kujutisi, mille G. Rettich maalis 1907. aastal Rudolf Steineri visandite järgi.

See köide on teose „Die Apokolypse des Johannes” (GA 104) tõlge saksa keelest.